Kui hakkasin vihikud vaatama olin avastanud, et Joe oli sinna juurde kirjutanud veel ühe numbri. Arvatavasti oli see telefoni number, aga ma ka veel täpselt ei tea. Ma otsustasin peale kontsertit järgi uurida mis number see on.
Keerasin korraks lavale selja, et uurida kui palju rahvast saalis on. Ma olin hämmingus,kui palju rahvast saalis oli. Keerasin näo tagasi ja vaatasin, et ma olen täpselt ühe mikrofoni ette saanud. Ma miskipärast kahtlustan, et see on Joe koht. Kuna mõlemal teisel pool on samuti mikrofonid olemas.
Ühel hetkel avastasin, et rahvas hakkas karjuma. Ma vaatasin jälle lavale ja nägin, et bändi liikmed hakkasid lavale ilmuma. See oli märk, et varsti tulevad lavale Joe, Nick ja Kevin. Bändi liikmed hakkasid mängima S.O.S-si algust ja siis nad seal jooksid kõik kolmekesi järjest lavale. Nagu ma arvasingi. Siis Joe jooksis minu ees oleva migrofoni juurde. Ma olin nii ekstaasis, et ma saan järjekordselt nende kontserdil olla. Terve saal laulis kõiki lugusid kaasa. Ülejäänud kontsert oli super hea. Aeg oli seal maal,kus pidi kontserd läbi saama. Kuid järsku jäi muusika vait ja Joe hakkas rääkima. Joe:“ Enne kontserdi me vendadega otsustasime, et teeme ühe inimese veel õnnelikumaks, kui ta praegust on. Nii, me siis kutsume ühe inimese lavale, kes laulaks meiega tänase õhtu viimase loo koos.“ Nii pea kui Joe oli saanud seda öelda hakkasid saalis kõik tüdrukud karjuma, et mina mina mina.... mina olin ainukene,kes oli niigi õnnelik ja ei olnud karjuma hakkanud. Aga juhtus see mida ma poleks oskand oodata. Joe:“ ma valiksin selle tüdruku siin minu ees.“ Ma jäin Joed vaatama ja näitasin enda peale ja küsisin:“ Mina“ Ise olles üllatunud, et ta just minu valis. Minu juurde jõudsid ka turvamehed ning tõstsid mind üle piirete ja juhatasid mind lavale. Kui ma laval juba olin siis ma liikusin vaikselt Joe poole. Kui ma juba Joe juures olin võttis ta mult ümber kinni ja kohe hakkas ka muusika mängima. Nii me siis liikusime laval ringi mina ja Joe. Joe hoidis terve see aeg oma ühte kätt minu ümber ja vahepeal lükkas ka mikrofoni minu suu alla, et ma saaks ka laulda. Kui laul läbi sai tegi Joe mulle kalli ja sosistas kõrva:“ Kui kontsert lõplikult läbi saab siis helista sellele numbrile mis ma sulle sinna vihikusse kirjutasin.“ Nii pea kui Joe mind lahti lasi juhatas ta mind lava taha. Ise veel joostes tagasi lava peale, et teha veel viimane kummardus fännidele. Lava taga olles ei suutnud ikka veel uskuda, et see asi minuga juhtus. Hakkasin just vaikselt lahkuma kui kuulsin kuidas Nick veel hüüdis:“ Hei oota.“ Nii ma siis jäingi seisma ja ootasin millal ta minuni jõuab. Just kui olin ümber keeranud avastasin, et kõik kolm venda seisavad otse minu ees. Nad kallistasid mind. Kevin:“ Sa olid seal lava peal suurepärane. Kas sa oled ennem ka kuskil esinenud või oli see sinu esimene kord.“ Ma vaatasin talle otse silma ja laususin:“ See oli minu esimene kord nii paljude inimeste ees esineda“ Ma muutusin järhest närvilisemaks. Kuna ma ei osanud mitte midagi ütelda. Nii ma siis tõingi vabanduse, et ma pean minema. Nad veel kallistasid ja soovisid kõike head. Hakkasin vaikselt liikuma kui Joe jooksis minu juurde. Joe:“ Ma saadan sind välja ja tahtsin sulle need anda.“ Noogutasin ja võtsin tema käest autogrammiga postri ja plaadi ja hakkasime siis vaikides liikuma. Kui olime jõudnud ukse juurde mis viis kontserdi majast välja tegi Joe mulle veel viimase kalli ja ütles. „ Palun, helista sellele numbrile. Ma tahaks sinuga lähemalt tuttavaks saada. Sa pole ültse kohe kuidagi nende teiste fännide moodi kes on ainult raha peal väljas. Sa paistad kuidagi erilisem.“ Joe tegi veel viimast kord kalli ja hakkas juba liikuma kaui ma hüütsin teda:“ JOE, OOTA KORRAKS!!!! Mis kell ma sulle siis helistada tohin.“ Joe keeras selja ja vaatas mind ja lausus:“ Helista nii tunni pärast. Siis peaksin ma vaba olema ja keegi ei sega mind.“ Ma naeratasin ja lasin tal rahus minna.
Terve tee mil ma kodu poole liikusin oli mul peas vaid see hetk, kui Joe mind lavale kutsus ja ka kogu see viimane osa kontserdist. Ma pidasin aru, miks just mina. Miks mitte keegi teine. Terves maailmas on 100 tuhandeid naistsoost fänne kes tahaksid Joe Jonasega käia. Või isegi sõber olla. Miks just mina. Mis minust nii erilist on.
Monday, April 27, 2009
Monday, April 20, 2009
2. osa
(Jutt käib kahest tüdrukust kes elavad erinavatel maadel. Ühele meeldib Jonas Brothers ja teisele Tokio Hotel. Kui esimene osa oli Jb kohta siis praegune osa on Th kohta. Nii hakkab olema nii kaua kui tüdrukud üksteisega kohtuvad. )
17.aastane tüdruk. Täis elujõudu ja rõõmu. Mitte miski ei oleks pidanud tema elus viga olema, aga näed oli. Ta elas koos oma emaga. Isa pole ta kordagi näinud. Välja arvatud pildid mida ema on talle näidanud. Emaga läbisaamine polnud tal kuigi hea. Ühes asjas võis kindel olla, et ta armastas oma ema väga, mis siis et nad tülitsevad pidevalt. Kadi (tüdruku nimi) on minu nimi kui ma pole veel ennast teile tutvustanud. Minu üks suurimaid kirgi on joonistamine. Nagu mu ema mulle ütles, siis selle olen ma pärinud oma isalt, kes samuti joonistas. Ma olen tahtnud mitu korda sõita oma isa juurde USAse, aga ema ei ole lubanud mul minna. Ma ei tea kas mul on õdesi või vendi. Ma ei tea miks?? Peale joonistamise armastan ma üle kõige muusikad. Minu lemmik bändiks on Tokio Hotel. Mu sõbrad räägivad, nagu oleks ma mingi hull haige fänn neil. Ma olen ainult ühe korra nende kontserdil saanud käia. Kõiki mu magamistoa nelja seina katavad Tokio Hotelli postrid. Mulle meeldib mu tuba. Paljudele aga mitte. Täna on mu sünnipäev ja mul ei ole mitte midagi teha. Ma ütlesin emale, et ma ei taha mingit sünnipäeva pidu. Otsustasin, et olen oma sünnipäeval üksi. Ütlesin, emale, ka enne kui ma kodust väljusin, et lähen jalutan. Alguses oli plaanis, et kutsun oma parima sõbranna Gerru endaga välja jalutama. Aga tal ei olenud aega. Pidi minema kuhugile. Ta ei maininud täpselt kuhu.Nii ma siis jalutan üksi mööda Berliini tänavaid. Olen juba oma tund aega jalutanud ja mitte midagi huvitavad pole veel juhtunud. Mõlgutasin oma mõtteid, kui mingi mees nii 19-20 aastane mulle otsa jooksis. Ta tuli nii kiiresti, et ma kukkusin maha. Ma sain ikka päris kõvasti haiged. Ta aitas mind püsti ja palus vabandust öeldes, et ta ei näinud mind. Kohe kui ma olin püsti saanud jooksid veel kolm tema vanust poissi edasi. Üks neist poistest mõõdus meist ja karjus :“ Kurat Bill, jookse või sa tõesti tahad hullunud fännide ohvriks saada.“ Seda kuuldes jäi mu suu lahti. Minu juures seisev poiss vaatas kolme poissi, kes olid ka korraks seisama jäänud,et hinge tõmmata. Minu juures olev poiss võttis endalt tasust ühe lipiku ja kritseldas sinna peale midagi. Ulatas selle mulle ja hakkas jälle jooksma. Nad hüppasid kiiresti minust paar meetrit asuvasse toidu poodi sisse. Nii pea kui viimane poiss uksest sisse sai tuli nurga tagant suur kari kiljuvaid tütarlapsi välja. Nad jäid täpselt minu juures seisma. Üks neist küsis: „ Kas sa nägid siit nelja poissi mööda jooksmast.“ Ma ei olnud veel selles eelmisest sündmusest toibunud, kuigi sain väga hästi aru keda nad otsivad. Ma ei rääkinud midagi kuid näitasin näpuga kuhu poole nad olid jooksnud. Kõik hakkasid sinna poole järsku jooksma. Kui karjumine oli vaibunud liikusin ma sinna samasse toidu poodi kuhu ma olevat nelja poissi jooksmas näinud. Nii pea kui ma ukse juurde jõudsin. Avas üks poistest ukse ja ma sain järjekordselt haiged. See oli see sama poiss, kes mind ennem pikali oli jooksunud. Nüüd valguse käes sain ma tõeliselt kinnitust sellele, et poiss kes mind pikali jooksis oli Bill Kaulitz. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Polnud õrna aimugi mida teha kas hakata karjuma või hüpata talle kaela või üldse jääda rahulikus. See viimane oli hea mõte, aga raske on seda teoks teha kui sa seisad ja silmitsed oma lemmik bändi ja kõige kobedamat poissi. Siisik otsustasin, et jään rahulikuks. Bill:“ Ega sa viga ei saanud. Alguses jooksen sind pikali ja nüüd virutan uksega. See pole just kõige parem moodus tutvumiseks.“ Ma hakkasin naerma ja ütlesin:“ Kõik on korras. Ma tahtsin ainult vaadata, kas ma nägin ennem õigesti, et teie olite need keda ma arvasin olevat ja mul oli õigus.Tahtsin õelda, et õhk on puhas ja võite rahulikult välja tulla.“ Tom:“ Suured tänud, et sa meid hädast välja aitasid. Ja sellest sinu lausest võib järeldada, et sa tead kes me olme.“ Kadi:“ Loogiline, et ma tean. Ma olen samuti üks suur Tokio Hoteli fänn.“ Gustav:“ Oled??? Ja miks sa siis ei karju ja ei kisa, ega hüppa meile kaela ja ei tee kõike seda mida teised teevad.“ Ma vaatasin Gustavile otsa ja ütlesin siis:“ Mul käisid peast need asjad läbi, aga siiski ma otsustasin, et käitun rahulikult.Teile oleks vaja natukene rahu ka neist. Ma hakkan karjuma siis kui ma kodus olen.Siis ma mõtlen, kas ma ikka nägin õigesti ja, et kas see polnud mitte unenägu. Kui see on tõeline siis see on minu elu kõige õnnelikum sünnipäev ültse.“ Georg:“ Sul siis on täna sünnipäev. Ja mida sa siin üksi teed. Miks sa ei ole koos ma poisiga ja sõpradega?“ Kadi:“ Mul ei ole poissi hetkel. Ja ma soovisin mitte oma sünnipäeva tähistada. Tahtsin lihtsalt rahus olla, aga ma arvan, et ma nüüd jätan teiega hüvasti ja liigun kodu poole ning mõtlen kõige selle üle mis nüüd äsja juhtus.“ Nii ma siis hakkasingi minema. Olles saanud natukene maad minna kuulsin kuidas keegi minu kõrval seisma jäi. Nägin et need olid Tokio Hotelli poisid. Bill:“ Me pidasime poistega plaani ja otsustsime, et saadame sind koju ära.“ Vaatasin Billile otsa ja naeratasin talle. Nii me siis viiekesi jalutasime minu maja juurde. Poisid rääkisid kuidas neil tuur läks.
17.aastane tüdruk. Täis elujõudu ja rõõmu. Mitte miski ei oleks pidanud tema elus viga olema, aga näed oli. Ta elas koos oma emaga. Isa pole ta kordagi näinud. Välja arvatud pildid mida ema on talle näidanud. Emaga läbisaamine polnud tal kuigi hea. Ühes asjas võis kindel olla, et ta armastas oma ema väga, mis siis et nad tülitsevad pidevalt. Kadi (tüdruku nimi) on minu nimi kui ma pole veel ennast teile tutvustanud. Minu üks suurimaid kirgi on joonistamine. Nagu mu ema mulle ütles, siis selle olen ma pärinud oma isalt, kes samuti joonistas. Ma olen tahtnud mitu korda sõita oma isa juurde USAse, aga ema ei ole lubanud mul minna. Ma ei tea kas mul on õdesi või vendi. Ma ei tea miks?? Peale joonistamise armastan ma üle kõige muusikad. Minu lemmik bändiks on Tokio Hotel. Mu sõbrad räägivad, nagu oleks ma mingi hull haige fänn neil. Ma olen ainult ühe korra nende kontserdil saanud käia. Kõiki mu magamistoa nelja seina katavad Tokio Hotelli postrid. Mulle meeldib mu tuba. Paljudele aga mitte. Täna on mu sünnipäev ja mul ei ole mitte midagi teha. Ma ütlesin emale, et ma ei taha mingit sünnipäeva pidu. Otsustasin, et olen oma sünnipäeval üksi. Ütlesin, emale, ka enne kui ma kodust väljusin, et lähen jalutan. Alguses oli plaanis, et kutsun oma parima sõbranna Gerru endaga välja jalutama. Aga tal ei olenud aega. Pidi minema kuhugile. Ta ei maininud täpselt kuhu.Nii ma siis jalutan üksi mööda Berliini tänavaid. Olen juba oma tund aega jalutanud ja mitte midagi huvitavad pole veel juhtunud. Mõlgutasin oma mõtteid, kui mingi mees nii 19-20 aastane mulle otsa jooksis. Ta tuli nii kiiresti, et ma kukkusin maha. Ma sain ikka päris kõvasti haiged. Ta aitas mind püsti ja palus vabandust öeldes, et ta ei näinud mind. Kohe kui ma olin püsti saanud jooksid veel kolm tema vanust poissi edasi. Üks neist poistest mõõdus meist ja karjus :“ Kurat Bill, jookse või sa tõesti tahad hullunud fännide ohvriks saada.“ Seda kuuldes jäi mu suu lahti. Minu juures seisev poiss vaatas kolme poissi, kes olid ka korraks seisama jäänud,et hinge tõmmata. Minu juures olev poiss võttis endalt tasust ühe lipiku ja kritseldas sinna peale midagi. Ulatas selle mulle ja hakkas jälle jooksma. Nad hüppasid kiiresti minust paar meetrit asuvasse toidu poodi sisse. Nii pea kui viimane poiss uksest sisse sai tuli nurga tagant suur kari kiljuvaid tütarlapsi välja. Nad jäid täpselt minu juures seisma. Üks neist küsis: „ Kas sa nägid siit nelja poissi mööda jooksmast.“ Ma ei olnud veel selles eelmisest sündmusest toibunud, kuigi sain väga hästi aru keda nad otsivad. Ma ei rääkinud midagi kuid näitasin näpuga kuhu poole nad olid jooksnud. Kõik hakkasid sinna poole järsku jooksma. Kui karjumine oli vaibunud liikusin ma sinna samasse toidu poodi kuhu ma olevat nelja poissi jooksmas näinud. Nii pea kui ma ukse juurde jõudsin. Avas üks poistest ukse ja ma sain järjekordselt haiged. See oli see sama poiss, kes mind ennem pikali oli jooksunud. Nüüd valguse käes sain ma tõeliselt kinnitust sellele, et poiss kes mind pikali jooksis oli Bill Kaulitz. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Polnud õrna aimugi mida teha kas hakata karjuma või hüpata talle kaela või üldse jääda rahulikus. See viimane oli hea mõte, aga raske on seda teoks teha kui sa seisad ja silmitsed oma lemmik bändi ja kõige kobedamat poissi. Siisik otsustasin, et jään rahulikuks. Bill:“ Ega sa viga ei saanud. Alguses jooksen sind pikali ja nüüd virutan uksega. See pole just kõige parem moodus tutvumiseks.“ Ma hakkasin naerma ja ütlesin:“ Kõik on korras. Ma tahtsin ainult vaadata, kas ma nägin ennem õigesti, et teie olite need keda ma arvasin olevat ja mul oli õigus.Tahtsin õelda, et õhk on puhas ja võite rahulikult välja tulla.“ Tom:“ Suured tänud, et sa meid hädast välja aitasid. Ja sellest sinu lausest võib järeldada, et sa tead kes me olme.“ Kadi:“ Loogiline, et ma tean. Ma olen samuti üks suur Tokio Hoteli fänn.“ Gustav:“ Oled??? Ja miks sa siis ei karju ja ei kisa, ega hüppa meile kaela ja ei tee kõike seda mida teised teevad.“ Ma vaatasin Gustavile otsa ja ütlesin siis:“ Mul käisid peast need asjad läbi, aga siiski ma otsustasin, et käitun rahulikult.Teile oleks vaja natukene rahu ka neist. Ma hakkan karjuma siis kui ma kodus olen.Siis ma mõtlen, kas ma ikka nägin õigesti ja, et kas see polnud mitte unenägu. Kui see on tõeline siis see on minu elu kõige õnnelikum sünnipäev ültse.“ Georg:“ Sul siis on täna sünnipäev. Ja mida sa siin üksi teed. Miks sa ei ole koos ma poisiga ja sõpradega?“ Kadi:“ Mul ei ole poissi hetkel. Ja ma soovisin mitte oma sünnipäeva tähistada. Tahtsin lihtsalt rahus olla, aga ma arvan, et ma nüüd jätan teiega hüvasti ja liigun kodu poole ning mõtlen kõige selle üle mis nüüd äsja juhtus.“ Nii ma siis hakkasingi minema. Olles saanud natukene maad minna kuulsin kuidas keegi minu kõrval seisma jäi. Nägin et need olid Tokio Hotelli poisid. Bill:“ Me pidasime poistega plaani ja otsustsime, et saadame sind koju ära.“ Vaatasin Billile otsa ja naeratasin talle. Nii me siis viiekesi jalutasime minu maja juurde. Poisid rääkisid kuidas neil tuur läks.
Saturday, April 11, 2009
esimene osa
Tüdruk, kes just äsja oli oma isast ilma jäänud, ja ema tal üldse ei ole. Noo tegelikult on, aga ei suhtle temaga või õigem oleks õelda, et ma sain just nädal aega tagasi teada, et tal ema on. Kogu oma elu on ta teadnud, et tema ema on surnud. Aga siis,kui tema isaga õnnetus juhtus ja väga halvas seisuntis haiglasse viidi, oli tema isal veel viimased sõnad:“ Su ema elab Saksamaal.“ Rohkem ta ei suutnud öelda, kuna siis langes ta koomasse. Nii, et ma siis sain teada, et mu ema elab. Ja kuskil Saksamaal. Tore teada ausalt kah. Aga las ma siis räägin endast. Nimi on mul siis Anna-Liisa , len 17. aastane ja elan Ameerikas. Lemmik bändiks on mul Jonas Brothers. Olen nende kontsertitel käinud nii 6 korda vähemalt aga mitte kunagi pole mul õnnestunud nende käest autogrammi saada, ega ka koos nendega pilti teha. Lisaks siis veel minust. Mul on pruunid pikad juuksed,tukk on ka ees Mul on mere sinised silmad , mis mulle nagu täiega meeldivad. Lemmik spordialad on võrkpall , jalgpall , tantsimine ja üldse sellised aktiivsed tegevused. Võõraste juures olen häbelik. Armastan muusikat laulmist tantsimist , see on ELU ! Nii palju siis minust.
Täna,8.aprillil toimub järjekordne Jonaste kontsert. Mu isa küll alles suri,aga ma pean sinna minema. See on viimane asi mis isa mulle kinkida sai. Minu 17ndaks sünnipäevaks. Ma olen talle selle eest väga tänulik. Pileteid oli kaks aga kuna mu parim sõbranna kolis ka hiljuti ära siit, siis pidin ma selle pileti maha müüma.
Ma vaatasin kella ja avastasin, et mul on ainult neli tundi aega, kontserdi alguseni. Mul oli plaanis minna kaks tundi varem kohale kuna ma ei ole veel alla andnud. Ma usun, et mul on võimalik nendega kohtuda ja autogramme saada.Nii hakkasingi sättima. Riided mida ma kontserdile selga panen olid mul juba välja vaatatud. Austades oma isa otsustasin, et riietun täna musta. Ma tean küll, et sellega kaasneb risk, et ma võin kokku kukkuda aga ma olen sellega arvestanud. Ma pidin veel ainult ennast meikima ja soengu tegema ja siis riietuma ja olingi valmis minema.
Kui olin endaga ühele poole saanud läkisn alla. All istusid ikka veel mu isa õde ja tema poeg,kes oli kahjuks kuue aastane veel. Ütlesin, et ma hakkan siis liikuma ja olen tagasi nii umbes kahe kolme ajal. Tädi lubas veel , et jätab siis ukse lahti, et ma saaks vaikseld sisse tulla.
Minu kodust kontserdi paigani võtab kõndimine täpselt pool tundi aega. Tee peal sain veel osade inimestega kokku keda ma teadsin läbi foorumi. Seal oli ka tüdruk, kes minu käest pileti ostis. Nii me siis liikusime koos kontserdi paiga poole. Kui olime kohale jõudnud oli meie üllatuseks see, et mitte kedagi veel kohal ei olnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et kõik fännid on valesti läinud. Võtsime siis foorumi rahvaga kohad sisse ja hakkasime vaikselt midagi Jonasi lugutest ümisema.Ma mõtlesin endamisi, et kui ma nüüd väljas Jonaste käest autogrammi ei saa, siis saan ma seda seest,kuna mu kallis isa oli ostnud mulle VIP pääsmed. Millega ma pääsesin täitsa lava ette ja saan minna ka taha nendega isiklikuld kohtama. Ma olin selle suhtes väga ootusärevuses. Ma ei suutnud seda siiani uskuda, et ma neid näen, ja ma saan nendega rääkida. Varsti võis juba näha, kuidas fännid igast võimalikust kohast välja tulid. Maja esine oli fännitest pungil.Kell oli juba seal maal, kus Jonased pidid iga minut saabuma. Kõik hakkasid trügima, et saada ette poole. Meile oli piirded ette pantud, et me Jonaseid maa tasa ei trambiks. Minu õnneks sain ma kohe ette ritta neid ootama minna. Me ootasime ja ootasime. Kuni saabus must auto ja sealt väljus Big Rob. Kõik hakkasid karjuma ja kisama. Ma olin õnneks mõistuse juures ja otsustasin, et ei hakka karjuma. Jätan oma hääle nende lugude laulmiseks. Big Rob avas tagumise ukse ja sealt nad välja astusidki. Kõige ees Kevin siis Joe ja järgmisena Nick. Nad ei läinud kohe ukse juurde ega ei kiirusta sisse vaid hakkasid autogramme jagama. Paljud püüdsid neist pite teha. Nii üksikult kui koos. Ma jälgisin neid ja sirutan just siis käed välja kui Joe minu juurde jõudis. Ta võttis minu käest kinni ja hakkas autogrammi kirjutama. Ma mõtlesin, et kas ma küsin,et kas ma temaga siin nagu korraks pilti saan teha,aga ma viskasin selle mõtte kohe peast.Joe ei lahkunud veel minu eest,vaid andis ka teisetele ümber minu autogramme. Joe tõstis korraks oma pilgi paberilt ja vaatas fänne. Ma tuntsin,kuidas tema pilk minul pidama jäi. Ma vaatasin samuti teda ja nii meie pilgud kohtusid. Mul oli täpselt selline tunne, et ma kohe kohe suren. Joe võttis veel kord minu autogrammide vihiku ja kirjutas sinna sisse midagi. Kui ta oli sellega valmis saanud siis läksid nad lõplikult sisse ära. Pool tundi oli veel aega kui hakkati meid sisse laskma. Kuna ma olinüks esimesi kes siia jõudis siis sain ka suht ruttu sisse. Antsin oma joppe ära ja võtsin vihiku ja markeri kaasa . Saalis tuled veel põlesid . Sain kohe esimesse ritta koha. Võtsin oma vihiku ja vaatasin mida Joe sinna veel lisaks kirjutas.
Täna,8.aprillil toimub järjekordne Jonaste kontsert. Mu isa küll alles suri,aga ma pean sinna minema. See on viimane asi mis isa mulle kinkida sai. Minu 17ndaks sünnipäevaks. Ma olen talle selle eest väga tänulik. Pileteid oli kaks aga kuna mu parim sõbranna kolis ka hiljuti ära siit, siis pidin ma selle pileti maha müüma.
Ma vaatasin kella ja avastasin, et mul on ainult neli tundi aega, kontserdi alguseni. Mul oli plaanis minna kaks tundi varem kohale kuna ma ei ole veel alla andnud. Ma usun, et mul on võimalik nendega kohtuda ja autogramme saada.Nii hakkasingi sättima. Riided mida ma kontserdile selga panen olid mul juba välja vaatatud. Austades oma isa otsustasin, et riietun täna musta. Ma tean küll, et sellega kaasneb risk, et ma võin kokku kukkuda aga ma olen sellega arvestanud. Ma pidin veel ainult ennast meikima ja soengu tegema ja siis riietuma ja olingi valmis minema.
Kui olin endaga ühele poole saanud läkisn alla. All istusid ikka veel mu isa õde ja tema poeg,kes oli kahjuks kuue aastane veel. Ütlesin, et ma hakkan siis liikuma ja olen tagasi nii umbes kahe kolme ajal. Tädi lubas veel , et jätab siis ukse lahti, et ma saaks vaikseld sisse tulla.
Minu kodust kontserdi paigani võtab kõndimine täpselt pool tundi aega. Tee peal sain veel osade inimestega kokku keda ma teadsin läbi foorumi. Seal oli ka tüdruk, kes minu käest pileti ostis. Nii me siis liikusime koos kontserdi paiga poole. Kui olime kohale jõudnud oli meie üllatuseks see, et mitte kedagi veel kohal ei olnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et kõik fännid on valesti läinud. Võtsime siis foorumi rahvaga kohad sisse ja hakkasime vaikselt midagi Jonasi lugutest ümisema.Ma mõtlesin endamisi, et kui ma nüüd väljas Jonaste käest autogrammi ei saa, siis saan ma seda seest,kuna mu kallis isa oli ostnud mulle VIP pääsmed. Millega ma pääsesin täitsa lava ette ja saan minna ka taha nendega isiklikuld kohtama. Ma olin selle suhtes väga ootusärevuses. Ma ei suutnud seda siiani uskuda, et ma neid näen, ja ma saan nendega rääkida. Varsti võis juba näha, kuidas fännid igast võimalikust kohast välja tulid. Maja esine oli fännitest pungil.Kell oli juba seal maal, kus Jonased pidid iga minut saabuma. Kõik hakkasid trügima, et saada ette poole. Meile oli piirded ette pantud, et me Jonaseid maa tasa ei trambiks. Minu õnneks sain ma kohe ette ritta neid ootama minna. Me ootasime ja ootasime. Kuni saabus must auto ja sealt väljus Big Rob. Kõik hakkasid karjuma ja kisama. Ma olin õnneks mõistuse juures ja otsustasin, et ei hakka karjuma. Jätan oma hääle nende lugude laulmiseks. Big Rob avas tagumise ukse ja sealt nad välja astusidki. Kõige ees Kevin siis Joe ja järgmisena Nick. Nad ei läinud kohe ukse juurde ega ei kiirusta sisse vaid hakkasid autogramme jagama. Paljud püüdsid neist pite teha. Nii üksikult kui koos. Ma jälgisin neid ja sirutan just siis käed välja kui Joe minu juurde jõudis. Ta võttis minu käest kinni ja hakkas autogrammi kirjutama. Ma mõtlesin, et kas ma küsin,et kas ma temaga siin nagu korraks pilti saan teha,aga ma viskasin selle mõtte kohe peast.Joe ei lahkunud veel minu eest,vaid andis ka teisetele ümber minu autogramme. Joe tõstis korraks oma pilgi paberilt ja vaatas fänne. Ma tuntsin,kuidas tema pilk minul pidama jäi. Ma vaatasin samuti teda ja nii meie pilgud kohtusid. Mul oli täpselt selline tunne, et ma kohe kohe suren. Joe võttis veel kord minu autogrammide vihiku ja kirjutas sinna sisse midagi. Kui ta oli sellega valmis saanud siis läksid nad lõplikult sisse ära. Pool tundi oli veel aega kui hakkati meid sisse laskma. Kuna ma olinüks esimesi kes siia jõudis siis sain ka suht ruttu sisse. Antsin oma joppe ära ja võtsin vihiku ja markeri kaasa . Saalis tuled veel põlesid . Sain kohe esimesse ritta koha. Võtsin oma vihiku ja vaatasin mida Joe sinna veel lisaks kirjutas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
