esimene osa

Tüdruk, kes just äsja oli oma isast ilma jäänud, ja ema tal üldse ei ole. Noo tegelikult on, aga ei suhtle temaga või õigem oleks õelda, et ma sain just nädal aega tagasi teada, et tal ema on. Kogu oma elu on ta teadnud, et tema ema on surnud. Aga siis,kui tema isaga õnnetus juhtus ja väga halvas seisuntis haiglasse viidi, oli tema isal veel viimased sõnad:“ Su ema elab Saksamaal.“ Rohkem ta ei suutnud öelda, kuna siis langes ta koomasse. Nii, et ma siis sain teada, et mu ema elab. Ja kuskil Saksamaal. Tore teada ausalt kah. Aga las ma siis räägin endast. Nimi on mul siis Anna-Liisa , len 17. aastane ja elan Ameerikas. Lemmik bändiks on mul Jonas Brothers. Olen nende kontsertitel käinud nii 6 korda vähemalt aga mitte kunagi pole mul õnnestunud nende käest autogrammi saada, ega ka koos nendega pilti teha. Lisaks siis veel minust. Mul on pruunid pikad juuksed,tukk on ka ees Mul on mere sinised silmad , mis mulle nagu täiega meeldivad. Lemmik spordialad on võrkpall , jalgpall , tantsimine ja üldse sellised aktiivsed tegevused. Võõraste juures olen häbelik. Armastan muusikat laulmist tantsimist , see on ELU ! Nii palju siis minust.

Täna,8.aprillil toimub järjekordne Jonaste kontsert. Mu isa küll alles suri,aga ma pean sinna minema. See on viimane asi mis isa mulle kinkida sai. Minu 17ndaks sünnipäevaks. Ma olen talle selle eest väga tänulik. Pileteid oli kaks aga kuna mu parim sõbranna kolis ka hiljuti ära siit, siis pidin ma selle pileti maha müüma.

Ma vaatasin kella ja avastasin, et mul on ainult neli tundi aega, kontserdi alguseni. Mul oli plaanis minna kaks tundi varem kohale kuna ma ei ole veel alla andnud. Ma usun, et mul on võimalik nendega kohtuda ja autogramme saada.Nii hakkasingi sättima. Riided mida ma kontserdile selga panen olid mul juba välja vaatatud. Austades oma isa otsustasin, et riietun täna musta. Ma tean küll, et sellega kaasneb risk, et ma võin kokku kukkuda aga ma olen sellega arvestanud. Ma pidin veel ainult ennast meikima ja soengu tegema ja siis riietuma ja olingi valmis minema.

Kui olin endaga ühele poole saanud läkisn alla. All istusid ikka veel mu isa õde ja tema poeg,kes oli kahjuks kuue aastane veel. Ütlesin, et ma hakkan siis liikuma ja olen tagasi nii umbes kahe kolme ajal. Tädi lubas veel , et jätab siis ukse lahti, et ma saaks vaikseld sisse tulla.

Minu kodust kontserdi paigani võtab kõndimine täpselt pool tundi aega. Tee peal sain veel osade inimestega kokku keda ma teadsin läbi foorumi. Seal oli ka tüdruk, kes minu käest pileti ostis. Nii me siis liikusime koos kontserdi paiga poole. Kui olime kohale jõudnud oli meie üllatuseks see, et mitte kedagi veel kohal ei olnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et kõik fännid on valesti läinud. Võtsime siis foorumi rahvaga kohad sisse ja hakkasime vaikselt midagi Jonasi lugutest ümisema.Ma mõtlesin endamisi, et kui ma nüüd väljas Jonaste käest autogrammi ei saa, siis saan ma seda seest,kuna mu kallis isa oli ostnud mulle VIP pääsmed. Millega ma pääsesin täitsa lava ette ja saan minna ka taha nendega isiklikuld kohtama. Ma olin selle suhtes väga ootusärevuses. Ma ei suutnud seda siiani uskuda, et ma neid näen, ja ma saan nendega rääkida. Varsti võis juba näha, kuidas fännid igast võimalikust kohast välja tulid. Maja esine oli fännitest pungil.Kell oli juba seal maal, kus Jonased pidid iga minut saabuma. Kõik hakkasid trügima, et saada ette poole. Meile oli piirded ette pantud, et me Jonaseid maa tasa ei trambiks. Minu õnneks sain ma kohe ette ritta neid ootama minna. Me ootasime ja ootasime. Kuni saabus must auto ja sealt väljus Big Rob. Kõik hakkasid karjuma ja kisama. Ma olin õnneks mõistuse juures ja otsustasin, et ei hakka karjuma. Jätan oma hääle nende lugude laulmiseks. Big Rob avas tagumise ukse ja sealt nad välja astusidki. Kõige ees Kevin siis Joe ja järgmisena Nick. Nad ei läinud kohe ukse juurde ega ei kiirusta sisse vaid hakkasid autogramme jagama. Paljud püüdsid neist pite teha. Nii üksikult kui koos. Ma jälgisin neid ja sirutan just siis käed välja kui Joe minu juurde jõudis. Ta võttis minu käest kinni ja hakkas autogrammi kirjutama. Ma mõtlesin, et kas ma küsin,et kas ma temaga siin nagu korraks pilti saan teha,aga ma viskasin selle mõtte kohe peast.Joe ei lahkunud veel minu eest,vaid andis ka teisetele ümber minu autogramme. Joe tõstis korraks oma pilgi paberilt ja vaatas fänne. Ma tuntsin,kuidas tema pilk minul pidama jäi. Ma vaatasin samuti teda ja nii meie pilgud kohtusid. Mul oli täpselt selline tunne, et ma kohe kohe suren. Joe võttis veel kord minu autogrammide vihiku ja kirjutas sinna sisse midagi. Kui ta oli sellega valmis saanud siis läksid nad lõplikult sisse ära. Pool tundi oli veel aega kui hakkati meid sisse laskma. Kuna ma olinüks esimesi kes siia jõudis siis sain ka suht ruttu sisse. Antsin oma joppe ära ja võtsin vihiku ja markeri kaasa . Saalis tuled veel põlesid . Sain kohe esimesse ritta koha. Võtsin oma vihiku ja vaatasin mida Joe sinna veel lisaks kirjutas.