2. osa

(Jutt käib kahest tüdrukust kes elavad erinavatel maadel. Ühele meeldib Jonas Brothers ja teisele Tokio Hotel. Kui esimene osa oli Jb kohta siis praegune osa on Th kohta. Nii hakkab olema nii kaua kui tüdrukud üksteisega kohtuvad. )

17.aastane tüdruk. Täis elujõudu ja rõõmu. Mitte miski ei oleks pidanud tema elus viga olema, aga näed oli. Ta elas koos oma emaga. Isa pole ta kordagi näinud. Välja arvatud pildid mida ema on talle näidanud. Emaga läbisaamine polnud tal kuigi hea. Ühes asjas võis kindel olla, et ta armastas oma ema väga, mis siis et nad tülitsevad pidevalt. Kadi (tüdruku nimi) on minu nimi kui ma pole veel ennast teile tutvustanud. Minu üks suurimaid kirgi on joonistamine. Nagu mu ema mulle ütles, siis selle olen ma pärinud oma isalt, kes samuti joonistas. Ma olen tahtnud mitu korda sõita oma isa juurde USAse, aga ema ei ole lubanud mul minna. Ma ei tea kas mul on õdesi või vendi. Ma ei tea miks?? Peale joonistamise armastan ma üle kõige muusikad. Minu lemmik bändiks on Tokio Hotel. Mu sõbrad räägivad, nagu oleks ma mingi hull haige fänn neil. Ma olen ainult ühe korra nende kontserdil saanud käia. Kõiki mu magamistoa nelja seina katavad Tokio Hotelli postrid. Mulle meeldib mu tuba. Paljudele aga mitte. Täna on mu sünnipäev ja mul ei ole mitte midagi teha. Ma ütlesin emale, et ma ei taha mingit sünnipäeva pidu. Otsustasin, et olen oma sünnipäeval üksi. Ütlesin, emale, ka enne kui ma kodust väljusin, et lähen jalutan. Alguses oli plaanis, et kutsun oma parima sõbranna Gerru endaga välja jalutama. Aga tal ei olenud aega. Pidi minema kuhugile. Ta ei maininud täpselt kuhu.Nii ma siis jalutan üksi mööda Berliini tänavaid. Olen juba oma tund aega jalutanud ja mitte midagi huvitavad pole veel juhtunud. Mõlgutasin oma mõtteid, kui mingi mees nii 19-20 aastane mulle otsa jooksis. Ta tuli nii kiiresti, et ma kukkusin maha. Ma sain ikka päris kõvasti haiged. Ta aitas mind püsti ja palus vabandust öeldes, et ta ei näinud mind. Kohe kui ma olin püsti saanud jooksid veel kolm tema vanust poissi edasi. Üks neist poistest mõõdus meist ja karjus :“ Kurat Bill, jookse või sa tõesti tahad hullunud fännide ohvriks saada.“ Seda kuuldes jäi mu suu lahti. Minu juures seisev poiss vaatas kolme poissi, kes olid ka korraks seisama jäänud,et hinge tõmmata. Minu juures olev poiss võttis endalt tasust ühe lipiku ja kritseldas sinna peale midagi. Ulatas selle mulle ja hakkas jälle jooksma. Nad hüppasid kiiresti minust paar meetrit asuvasse toidu poodi sisse. Nii pea kui viimane poiss uksest sisse sai tuli nurga tagant suur kari kiljuvaid tütarlapsi välja. Nad jäid täpselt minu juures seisma. Üks neist küsis: „ Kas sa nägid siit nelja poissi mööda jooksmast.“ Ma ei olnud veel selles eelmisest sündmusest toibunud, kuigi sain väga hästi aru keda nad otsivad. Ma ei rääkinud midagi kuid näitasin näpuga kuhu poole nad olid jooksnud. Kõik hakkasid sinna poole järsku jooksma. Kui karjumine oli vaibunud liikusin ma sinna samasse toidu poodi kuhu ma olevat nelja poissi jooksmas näinud. Nii pea kui ma ukse juurde jõudsin. Avas üks poistest ukse ja ma sain järjekordselt haiged. See oli see sama poiss, kes mind ennem pikali oli jooksunud. Nüüd valguse käes sain ma tõeliselt kinnitust sellele, et poiss kes mind pikali jooksis oli Bill Kaulitz. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Polnud õrna aimugi mida teha kas hakata karjuma või hüpata talle kaela või üldse jääda rahulikus. See viimane oli hea mõte, aga raske on seda teoks teha kui sa seisad ja silmitsed oma lemmik bändi ja kõige kobedamat poissi. Siisik otsustasin, et jään rahulikuks. Bill:“ Ega sa viga ei saanud. Alguses jooksen sind pikali ja nüüd virutan uksega. See pole just kõige parem moodus tutvumiseks.“ Ma hakkasin naerma ja ütlesin:“ Kõik on korras. Ma tahtsin ainult vaadata, kas ma nägin ennem õigesti, et teie olite need keda ma arvasin olevat ja mul oli õigus.Tahtsin õelda, et õhk on puhas ja võite rahulikult välja tulla.“ Tom:“ Suured tänud, et sa meid hädast välja aitasid. Ja sellest sinu lausest võib järeldada, et sa tead kes me olme.“ Kadi:“ Loogiline, et ma tean. Ma olen samuti üks suur Tokio Hoteli fänn.“ Gustav:“ Oled??? Ja miks sa siis ei karju ja ei kisa, ega hüppa meile kaela ja ei tee kõike seda mida teised teevad.“ Ma vaatasin Gustavile otsa ja ütlesin siis:“ Mul käisid peast need asjad läbi, aga siiski ma otsustasin, et käitun rahulikult.Teile oleks vaja natukene rahu ka neist. Ma hakkan karjuma siis kui ma kodus olen.Siis ma mõtlen, kas ma ikka nägin õigesti ja, et kas see polnud mitte unenägu. Kui see on tõeline siis see on minu elu kõige õnnelikum sünnipäev ültse.“ Georg:“ Sul siis on täna sünnipäev. Ja mida sa siin üksi teed. Miks sa ei ole koos ma poisiga ja sõpradega?“ Kadi:“ Mul ei ole poissi hetkel. Ja ma soovisin mitte oma sünnipäeva tähistada. Tahtsin lihtsalt rahus olla, aga ma arvan, et ma nüüd jätan teiega hüvasti ja liigun kodu poole ning mõtlen kõige selle üle mis nüüd äsja juhtus.“ Nii ma siis hakkasingi minema. Olles saanud natukene maad minna kuulsin kuidas keegi minu kõrval seisma jäi. Nägin et need olid Tokio Hotelli poisid. Bill:“ Me pidasime poistega plaani ja otsustsime, et saadame sind koju ära.“ Vaatasin Billile otsa ja naeratasin talle. Nii me siis viiekesi jalutasime minu maja juurde. Poisid rääkisid kuidas neil tuur läks.