Auto oli just jõudnud kontserdi majani. Mõlemad tüdrukud imestasid kui palju rahvast on tulnud neid kuulama. Veel suurem imestus tekkis neil siis kui nad nägid, et neid ei viida peaukse juurde vaid tagumise ukse juurde kus lähevad sisse kõik kes abistavad bändi ja kes töötavad siin. Kohe kui auto ukse juures pidas astus auto juurde üks uksehoidjatest ja avas selle. Tüdrukud vaatasid imestunud üksteisele otsa ja ronisid autost välja. Kohe kui nad väljas olid sõitis auto ka minema. Tüdrukud hakkasid paaniliselt enda ümber vaatama kui see sama mees kes neile ukse avas hakkas rääkima.
Mees:“ Mul paluti, et ma teid juhataksin edasi. Bändi liikmed juba ootavad teid.“ Ja mees hakkas juba liikuma.
Kadi ja Gerru vaatasid üksteisele otsa ja hakkasid sellele mehele järgi liikuma. Nad proovisid jälgida kõike mis nende ümber toimus. Nad liikusid ja liikusid. Oli tunne, et teekond ei lõppe vist kunagi kui järsku jäi nende ees seisev mees seisma. Tüdrukud vaatasid, et nad olid jõudnud ühe ukseni kus oli kirjas „Tokio Hotel“. Tüdrukud muutusid järjest närvilisemaks. Nende ees olev mees koputas uksele ja seest oli kosta häält mis vastas „ Jah“. Mees avas ukse ja näitas käega, et me sisse läheksime. Kohe kui me sees olime sulgus ka uks. Tüdrukud hakkasid toas ringi vaataam ja märkasid, et nende ees seisab seljaga üks mees. Mees kes nende poole oli seljaga ennast ümber keeras. Siis said nad aru kellega tegu oli. Jah tõesti tegu oli Billiga kes ootas kuni teised poisid tagasi tuleksid. Kohe kui ta oli ümber pööranud ja Kadid näinud liikus ta tema poole ja tegi talle suure suure kalli. Nadi polnud selist vastuvõttu osanud ette kujutadagi. Nadi andis Billile samuti kalli vastu. Sama aegselt kui Bill oli Kadist lahti lasknud astusid teisest uksest sisse ülejäänud kolm bändi liiget. Kellel paistis lõbus olevat. Kohe kui nad Billi koos Nadi ja veel ühe tüdrukuga nägid liikusid nad kiiruga nende poole. Ka kõik ülejäänud poisid andsid Kkadile kalli. Kui kõik olid kallid saanud teha. Siis hakkas Bill rääkima.
Bill: „ Nii tore on sid jälle näha Nadi“
Nadi:“ Teid samuti poisid. Aga ma tahan teile tutvustada oma parimat sõbrannad Gerrud. Gerru saa tuttavaks poistega. Nimesi sa juba tead.“
Gerru:“ Tore tuttavaks saada.“
Kohe kui Gerru sai sõnad suust kukkusid poisid jälle kallistama aaga see kord kallistasid nad Gerrud kes ei osanud seda kohe oodatagi.
Bill:“ Rõõm on meie poolne.“
Bill juhatas Nadi ja Gerru diivani poole ja palus neil sinna istuda. Tüdrukud istusid ja vaatasi kella mis näitas, et neil on veel tund aega aega, et poisid lavale lähevad.
Nadi:“ Ma arvan, et te soovite, et me jääksime kogu ajaks lava taha või kõrvale. Aga me Gerruga sooviksime olla seal kus on ülejäänud rahvas. Kuna see on olnud meie unistus sellest ajast saadik kui me hakkasime Tokio Hoteli kuulama. „
Bill: „ Jah me mõtlesime, et te olete kõrval aga kui see on teie soov siis me saame aru. Me laseme teid viia nii poole tunni pärast lava ette ja siis VIP kohtadele. Aga te peate lubama, et kohe pärast kontserdid te tulete tagasi meie juurde taha ja veetade ülejäänud õhtu koos meiega.“
Nadi:“ Jah me lubame. Eks Gerru“
Aga kuna Gerru ei vastanud. Siis vaatasid Kadi ja Bill Gerrule otsa kes rääkis parasjagu Gustaviga juttu ja neil paistis teemat olevat.
Bill:“ Ma arvan, et Gustav on lõpuks endale naise leidnud?“
Kõik kes seda kuulsid hakkasi naerma välja arvatud Gustav ja Gerru kes rääkisid ikka millegi üle.
Kell oli juba seal maal kus poisid pidid tüdrukutest eemalduma. Üks turvatöötajatest juhatas nad Vippidele mõeldud kohta. Tüdrukud võtsid mugavad kohad endale ja jäid ootama kuni rahvas sisse hakkab voolama. Laval tehti veel viimased parandused. Rahvas hakkas vaikselt saali kogunema. Ühe hetkega oli lava esine paksult rahvast täis.
Saturday, July 18, 2009
Wednesday, July 1, 2009
seitsmes osa...
Joe jooksis nii kiiresti kui vähegi suutis. Nick ja Kevin nägid seda et Joe jookseb ja hakkasid tema poole liikuma. Joe oli jõudnud just teeni kui tüdruk ennast ümber pööras ja nägi, et Joe on teisel pool. Tüdruk jäi seisma ilma, et oleks tema poole kihutavad autod näinud. Ühe korraga ta kuulis pidurdamist ja teise korraga oli tüdruk juba maas.
Joe juurde jõudsid ka Nick ja Kevin kes kõike seda olid pealt näinud. Kohe kui tüdruk oli maha langenud jooksis Joe tema juurde ja lootis südamest, et Tüdrukuga on kõik korras.
Kevin kes suutis säilitada külma närvi helistas kohe kiirabisse ja rääkis kuhu on vaja tulla. Abi saabus nii 10 minutiga. Tüdruk ei olnud siiani veel teadvusele tulnud. Nick ja Kevin nägid esimest korda, et Joe nutab. Joe kuulis kuidas üks Arstidest küsis kes temaga kaasa tuleb. Kevin lükkas Joe nende poole ja ütles:“ Tema tuleb.“ Joe hakkas liikuma koos arstidega auto juurde. Ja auto hakkas vaikselt sõitma. Nick ja Kevin jooksid kiiruga oma auto juurde ja sõitsid kiirabiautole järgi.
Joe mõtles kogu tee haiglasse:“ Ma ei suuda seda uskuda, et temaga midagi sellist juhtus. Alles ta helistas mulle ja palus, et ma temaga kokku saaksin ja nüüd see. Ma küll et tea tema nime aga ühet ma tean kindlasti. See tüdruk siin on mulle selle vähese ajaga sügavale südamesse pugenud ja ma olen temast hoolima hakkanud. Ma ei tea mida ma teen kui ta surema peab. Ma ei elaks seda üle alles ma leidsin ta ja juba pean ma temast loobuma. See ei ole üldse õiglane ma ütlen.“
Joe ei suutnud rohkem mõelda. Kiirabiauto oli kohale jõudnud. Tüdruk tõsteti autost välja ja Joe tema järel. Joe kõndis kanderaami kõrval ja hoidis tema kätt. Kohe kui nad siseruumisesse said juhatati Joe administratsiooni. Kust küsiti tema käest kuidas see õnnetsu juhtus. Joe suutis kuidagi selgitada mis seal toiminud oli.
Tüdruk ise viidi operatsiooni saali kuna tal avastati lahtine vere jooks ja see tuli kohe peatada enne kui tüdruk sureb. Arstid tegutsesid kiiresti. Kuna Joe nime et teadnud siis õnneks oli tüdrukul kaasas ID kaard ja sealt tuvastati tema nimi.
Haiglast püüti samuti ühendust saada tema vanematega aga paraku see ei õnnestunud kuna saadi teada, et tema mõlemad vanemad on surnud.
Nick ja Kevin olid samuti kohale jõudnud ja nad liikusid kiirustades registratuuri, et uurida mis on saanud sellest tüdrukust kes just siia toodi. Kui nad olid registratuuri jõudnud alustas Kevin kohe küsimistega:“ vabandage, kas te oskade öelda mis on sellest tüdrukust saanud kes just siia toodi?“
Naine:“ Kas te olete tea sugulased?“
Kevin:“ Kahjuks ei ole. Me olime seal kui see avarii juhtus ja meie vend tuli koos temaga siia. Ta on meie tuttav.“
Naine:“ Selge. Tal on hetkel operatsioon.“
Kevin:“ Kust me võiksime oma venna leida.“
Naine:“ Ta just lahkus siit. Arvatavasti on ta 4 korruse ooteruumis ja ootab kuni op läbi saab.“
Kevin:“ Suured tänud teile.“
Nii nad siis Nickiga kiirustasid neljandale korrusele. Kui nad kohale jõusid leidsid nad eest Joe kes hoidis pead kinni ja oli kuulda kuidas ta vaikseid midagi podiseb. Mida lähemale jõudes seda selgemaks see läks.
Joe:“ Temaga ei tohi midagi juhtuda.“
Joe ei olnud tähele pannud, et tema vennad olid sinna jõudnud.
Nick istus venna juurde ja võttis talt ümbert kinni ja ütles:“ Temaga saab kõik korda.“
Joe tõstis pea ja küsis:“ Kuidas sa saad seda öelda, et temaga kõik korda saab.“
Nick:“ Sa pead sellesse uskuma aj mõtlema positiivselt.“
Joe langetas pea ja jäi ootama seda imed.
Joe juurde jõudsid ka Nick ja Kevin kes kõike seda olid pealt näinud. Kohe kui tüdruk oli maha langenud jooksis Joe tema juurde ja lootis südamest, et Tüdrukuga on kõik korras.
Kevin kes suutis säilitada külma närvi helistas kohe kiirabisse ja rääkis kuhu on vaja tulla. Abi saabus nii 10 minutiga. Tüdruk ei olnud siiani veel teadvusele tulnud. Nick ja Kevin nägid esimest korda, et Joe nutab. Joe kuulis kuidas üks Arstidest küsis kes temaga kaasa tuleb. Kevin lükkas Joe nende poole ja ütles:“ Tema tuleb.“ Joe hakkas liikuma koos arstidega auto juurde. Ja auto hakkas vaikselt sõitma. Nick ja Kevin jooksid kiiruga oma auto juurde ja sõitsid kiirabiautole järgi.
Joe mõtles kogu tee haiglasse:“ Ma ei suuda seda uskuda, et temaga midagi sellist juhtus. Alles ta helistas mulle ja palus, et ma temaga kokku saaksin ja nüüd see. Ma küll et tea tema nime aga ühet ma tean kindlasti. See tüdruk siin on mulle selle vähese ajaga sügavale südamesse pugenud ja ma olen temast hoolima hakkanud. Ma ei tea mida ma teen kui ta surema peab. Ma ei elaks seda üle alles ma leidsin ta ja juba pean ma temast loobuma. See ei ole üldse õiglane ma ütlen.“
Joe ei suutnud rohkem mõelda. Kiirabiauto oli kohale jõudnud. Tüdruk tõsteti autost välja ja Joe tema järel. Joe kõndis kanderaami kõrval ja hoidis tema kätt. Kohe kui nad siseruumisesse said juhatati Joe administratsiooni. Kust küsiti tema käest kuidas see õnnetsu juhtus. Joe suutis kuidagi selgitada mis seal toiminud oli.
Tüdruk ise viidi operatsiooni saali kuna tal avastati lahtine vere jooks ja see tuli kohe peatada enne kui tüdruk sureb. Arstid tegutsesid kiiresti. Kuna Joe nime et teadnud siis õnneks oli tüdrukul kaasas ID kaard ja sealt tuvastati tema nimi.
Haiglast püüti samuti ühendust saada tema vanematega aga paraku see ei õnnestunud kuna saadi teada, et tema mõlemad vanemad on surnud.
Nick ja Kevin olid samuti kohale jõudnud ja nad liikusid kiirustades registratuuri, et uurida mis on saanud sellest tüdrukust kes just siia toodi. Kui nad olid registratuuri jõudnud alustas Kevin kohe küsimistega:“ vabandage, kas te oskade öelda mis on sellest tüdrukust saanud kes just siia toodi?“
Naine:“ Kas te olete tea sugulased?“
Kevin:“ Kahjuks ei ole. Me olime seal kui see avarii juhtus ja meie vend tuli koos temaga siia. Ta on meie tuttav.“
Naine:“ Selge. Tal on hetkel operatsioon.“
Kevin:“ Kust me võiksime oma venna leida.“
Naine:“ Ta just lahkus siit. Arvatavasti on ta 4 korruse ooteruumis ja ootab kuni op läbi saab.“
Kevin:“ Suured tänud teile.“
Nii nad siis Nickiga kiirustasid neljandale korrusele. Kui nad kohale jõusid leidsid nad eest Joe kes hoidis pead kinni ja oli kuulda kuidas ta vaikseid midagi podiseb. Mida lähemale jõudes seda selgemaks see läks.
Joe:“ Temaga ei tohi midagi juhtuda.“
Joe ei olnud tähele pannud, et tema vennad olid sinna jõudnud.
Nick istus venna juurde ja võttis talt ümbert kinni ja ütles:“ Temaga saab kõik korda.“
Joe tõstis pea ja küsis:“ Kuidas sa saad seda öelda, et temaga kõik korda saab.“
Nick:“ Sa pead sellesse uskuma aj mõtlema positiivselt.“
Joe langetas pea ja jäi ootama seda imed.
Wednesday, June 17, 2009
6. osa
Hommikul kui Kadi silmad avas. Vaatas ta esimese asjana kella. Ta ei suutnud uskuda, et kell saab 5 minuti pärast seitse. Ta ajas ennast kiiruga üles ja pani ennast riidesse. Pesema ta eo jõudnud minna kuna sõbranna pidi iga minut saabuma. Ta mõtles, et käib pesemas enne kontserdile minemist.
Alla korrusele jõudes siirdus tüdruk kohe kööki. Pannes kohvi vee keema ja jäi ootama sõbranna saabumist. Täpselt samal ajal kui kohvi vesi keema läks helises ka uksekell. Tüdruk lippas kiirustades uksele. Avades selle seisis uksel tema sõbranna. Lastes sõbranna sisse mindi edasi kööki.
Gerru:“ OH, SIISES MA EI SUUDA IKKA VEEL USKUDA, ET ME LÄHEME NENDE KONTSERDILE.!!!!!“ Karjus Gerru kui ta kööki oli jõudnud.
Kadi hakkas selle peale naerma ja näitas talle pileteid mis Bill oli talle andnud. Tüdruk võttis piletid ja jäi neid uurima.
Kadi:“ Sa kohvi soovid?“
Gerru asetas piletid lauale ja ütles siis .
Gerru:“ Jaa ikka. Ma vaatasin, et kontsert hakkab kell seitse õhtul. Mida me teeme nii kaua.“
Kadi: „ Ma ka ei tea mida me teeme. Hakkame ennast mingi aeg sättima ja siis lähme mingi tund enne kontserdi algust kohale. Nagu me alati oleme sellest unistanud. Ja nagu nende piletide järgi saab aru on tegemist VIP pääsmetega. Nii et me saame ilusti lava ette. Aga algatuseks hakkame me sööma. Ma ikka loodan, et sa tahad ka süüa.“
Gerru:“ Mida head sa siis meil pakud.?“
Kadi:“ Ma teeks mõned kuumad võileivad ja siis joome kohvi kõrvale.“
Ja nii hakkasidki kaks tüdrukud vaaritama.
Samal ajal poiste juures.
Bill ei suutnud korralikult öö jooksul magada. Ta oli liiga närvis teades, et täna peab ta eriti vägeva show korraldama. Ta oli esimesi kes üleval oli. Kell oli alles kaheksa. Tavaliselt magaks ta sügavat und ja tõuseks alles kell kasteist üles. Ta imestas, kuidas ta nii vara üldse üles sai. Kööki minnes tuli talle meelde Kadi. Bill otsustas, et läheb käib poes ja vaatab endale midagi uut mida ta saaks tänasel kontserdil kanda. Enne kui ta minema hakkas jätis ta teade teistele. Igaks juhuks kui nad peaksid üles ärkama, et nad ei hakkaks muretsema kui avastavad, et Billi pole.
Ta otsustas, et külastab oma lemmik poodi mis pole siit eriti kaugel.
Poe juurde jõudnud. Astus ta sisse ja hakkas otsima midagi mis talle eriti meeldiks. Lõpuks leidis ta ühe ilusa hõbedase tagi mille ta kohe ära ostis. Olles selle eest maksnud liikus ta edasi järgmistesse poodidesse.
Tema üllatuseks kui ta tagasi koju jõudis oli kell juba 12 saanud. See tähendas vaid üht. Neil on tund aega aega, et minna kontserdi paika ja hakada seal tegutsema. Nad pidid enne kontserdi algust jõudma teha veel proovi ja andma intervjuud Bravo ajakirjale.
Lõpuks olid tüdrukud suutnud omale kuumad võileivad valmis teha ja need ka juba ära süüa. Kell oli alles vähe. Nad liikusid üles korrusele ja hakkasid otsima riideid mida selga panna. Kuna Gerru ei suutnud ise kodus otsustada mida selga panna siis Kadi lubas tal enda riietest laenata midagi. Nad seisid kahekesi kappi ees ja vaatasid riiuleid. Nad hakkasi kõiki riideid üks saaval kapist välja viskama ja otsima mis sobiksid tänase erilise õhtu jaoks selga. Nad kulutasid riiete otsimiseks kolm tundi. Lõpuks kui neil oli riided käes mida selga panna mindi pesema. Kadi läks ülemisele vannituppa ja Gerru liikus alumisele korrusele.
Olles riides ja pestud oli neil täpselt veel tund et minemahakkata. Nad otsustasid, et vaatavad nii kaua telekad. Uid ühel hetkel kõlas ukse kell. Kadi ehmus ära ja hakkas mõtlema, et kes küll talle külla võiks tulla. Minnes ukse vastu seisis seal üks härra kes kandis ülikonda.
Mees:“ Kas sina oled Kadi Laanemets?“
Kadi:“ Ja, see olen mina. Kuidas ma saan teid aidata.?“
Mees:“ Mind saatis siia Bill Kaulitz kes palus, et ma teid ja teie sõbrannad kontserdi paika viiksin.“
Kadi:“ Bill saatis. Hmm...selge siis aga me siis hakkame kohe minema. Ma kutsun ainult oma sõbranna siia.“
Ja Kadi liikus tagasi suurde tuppa. Kohe kui ta tagasi oli ütles.
Kadi:“ Me peame kohe minema hakkama. Bill saatis meiele auto järgi nii hakkame minema.“
Gerru vaatas Kadit imeliku pilguga ja pani siis teleka kinni. Ja läksid välja. Kadi lukustas veel ukse ja kui ta ennast ümber keeras nägi enda ees suurt valged limusiini. Ta ei oleks elu sees suutnud uskuda, et ta kunagi sellisega sõidab.
Kui mõlemad tüdrukud olid autosse istunud hakkas. Kohe varsti ka auto liikuma.
Alla korrusele jõudes siirdus tüdruk kohe kööki. Pannes kohvi vee keema ja jäi ootama sõbranna saabumist. Täpselt samal ajal kui kohvi vesi keema läks helises ka uksekell. Tüdruk lippas kiirustades uksele. Avades selle seisis uksel tema sõbranna. Lastes sõbranna sisse mindi edasi kööki.
Gerru:“ OH, SIISES MA EI SUUDA IKKA VEEL USKUDA, ET ME LÄHEME NENDE KONTSERDILE.!!!!!“ Karjus Gerru kui ta kööki oli jõudnud.
Kadi hakkas selle peale naerma ja näitas talle pileteid mis Bill oli talle andnud. Tüdruk võttis piletid ja jäi neid uurima.
Kadi:“ Sa kohvi soovid?“
Gerru asetas piletid lauale ja ütles siis .
Gerru:“ Jaa ikka. Ma vaatasin, et kontsert hakkab kell seitse õhtul. Mida me teeme nii kaua.“
Kadi: „ Ma ka ei tea mida me teeme. Hakkame ennast mingi aeg sättima ja siis lähme mingi tund enne kontserdi algust kohale. Nagu me alati oleme sellest unistanud. Ja nagu nende piletide järgi saab aru on tegemist VIP pääsmetega. Nii et me saame ilusti lava ette. Aga algatuseks hakkame me sööma. Ma ikka loodan, et sa tahad ka süüa.“
Gerru:“ Mida head sa siis meil pakud.?“
Kadi:“ Ma teeks mõned kuumad võileivad ja siis joome kohvi kõrvale.“
Ja nii hakkasidki kaks tüdrukud vaaritama.
Samal ajal poiste juures.
Bill ei suutnud korralikult öö jooksul magada. Ta oli liiga närvis teades, et täna peab ta eriti vägeva show korraldama. Ta oli esimesi kes üleval oli. Kell oli alles kaheksa. Tavaliselt magaks ta sügavat und ja tõuseks alles kell kasteist üles. Ta imestas, kuidas ta nii vara üldse üles sai. Kööki minnes tuli talle meelde Kadi. Bill otsustas, et läheb käib poes ja vaatab endale midagi uut mida ta saaks tänasel kontserdil kanda. Enne kui ta minema hakkas jätis ta teade teistele. Igaks juhuks kui nad peaksid üles ärkama, et nad ei hakkaks muretsema kui avastavad, et Billi pole.
Ta otsustas, et külastab oma lemmik poodi mis pole siit eriti kaugel.
Poe juurde jõudnud. Astus ta sisse ja hakkas otsima midagi mis talle eriti meeldiks. Lõpuks leidis ta ühe ilusa hõbedase tagi mille ta kohe ära ostis. Olles selle eest maksnud liikus ta edasi järgmistesse poodidesse.
Tema üllatuseks kui ta tagasi koju jõudis oli kell juba 12 saanud. See tähendas vaid üht. Neil on tund aega aega, et minna kontserdi paika ja hakada seal tegutsema. Nad pidid enne kontserdi algust jõudma teha veel proovi ja andma intervjuud Bravo ajakirjale.
Lõpuks olid tüdrukud suutnud omale kuumad võileivad valmis teha ja need ka juba ära süüa. Kell oli alles vähe. Nad liikusid üles korrusele ja hakkasid otsima riideid mida selga panna. Kuna Gerru ei suutnud ise kodus otsustada mida selga panna siis Kadi lubas tal enda riietest laenata midagi. Nad seisid kahekesi kappi ees ja vaatasid riiuleid. Nad hakkasi kõiki riideid üks saaval kapist välja viskama ja otsima mis sobiksid tänase erilise õhtu jaoks selga. Nad kulutasid riiete otsimiseks kolm tundi. Lõpuks kui neil oli riided käes mida selga panna mindi pesema. Kadi läks ülemisele vannituppa ja Gerru liikus alumisele korrusele.
Olles riides ja pestud oli neil täpselt veel tund et minemahakkata. Nad otsustasid, et vaatavad nii kaua telekad. Uid ühel hetkel kõlas ukse kell. Kadi ehmus ära ja hakkas mõtlema, et kes küll talle külla võiks tulla. Minnes ukse vastu seisis seal üks härra kes kandis ülikonda.
Mees:“ Kas sina oled Kadi Laanemets?“
Kadi:“ Ja, see olen mina. Kuidas ma saan teid aidata.?“
Mees:“ Mind saatis siia Bill Kaulitz kes palus, et ma teid ja teie sõbrannad kontserdi paika viiksin.“
Kadi:“ Bill saatis. Hmm...selge siis aga me siis hakkame kohe minema. Ma kutsun ainult oma sõbranna siia.“
Ja Kadi liikus tagasi suurde tuppa. Kohe kui ta tagasi oli ütles.
Kadi:“ Me peame kohe minema hakkama. Bill saatis meiele auto järgi nii hakkame minema.“
Gerru vaatas Kadit imeliku pilguga ja pani siis teleka kinni. Ja läksid välja. Kadi lukustas veel ukse ja kui ta ennast ümber keeras nägi enda ees suurt valged limusiini. Ta ei oleks elu sees suutnud uskuda, et ta kunagi sellisega sõidab.
Kui mõlemad tüdrukud olid autosse istunud hakkas. Kohe varsti ka auto liikuma.
Friday, June 12, 2009
5.osa
Kui koju jõudsin tuli mulle kõik see meelde mille ma olin suutnud kontserdil olles unustada. Tuppa sisenedes hakkas ma nuttma. Ma ei suutnud seda peatada. Ma nutsin ja nutsin kuni järsku meenus mulle Joe kes oli palunud, et ma talle helistaksin. Automaatselt hakkasin ma oma taskuid läbi otsima. Viimaks kui ma leidsin selle mida ma otsisin. Valisin numbri ja otsustasin kas vajutada helistamis nupule või ei. Mu pea ütles et ei aga süda rääkis teisiti. Nii ma siis otsustasin, et talitan oma südame järgi ja vajutasin helistamise peale. Pidin ootama nii paar sekundid kui lõpuks vastu võeti.
Joe:“ Ja ma kuulen. Kellega ma räägin?“
Olin tükk aega vait. Kuna ei julgenud mitte midagi öelda. Kuulsin kuidas Joe veel ütles:“ Hallo!!“ Joe hakkas just kõne kinni panema kui järsku ma ütlesin.
Anna-Liisa:“ Hei, see olen mina. See kellele sa numbri andsid ja kelle sa lavale kutsusid.“
Joe:“ Oh, ma juba mõtlesin et sa ei helistagi mulle. Kuidas siis läinud ka on kui lahkusid.“
Anna-Liisa:“ Kuni selle ajani kui ma koju jõudsin suurepäraselt. Mõtlesin terve tee, et miks just mina see õnnelik pidin olema kes sinu numbri sai. Miks see ei olnud üks kõik milline teine tüdruk.“
Joe:“ Esiteks miks sina selle said on see, et sa olid teistest fännidest kuidagi erilisem ja jäid silma. Teiseks sa tundusid kuidagi kurb aga samas ka õnnelik, et meid nägid ja kolmandaks tundus, et sa vajad inimest kelle peale saad loota ja kes on sulle toeks.“
Anna-Liisa:“ Oh, seda on küll tore kuulta. Aga kahjuks pean ma minema.“
Terve meie kõne aja olin ma sunnitud pisaraid tagasi hoidma aga ma ei suutnud seda enam.
Joe:“ Oh, kahju kuulda aga mida sa homme teed?
Ma küll kuulsin küsimust mida Joe küsis aga ma ei suutnud vastata olin lihtsalt liiga läbi omadega.
Joe:“ Oled sa seal veel seal?“
Ma olin selles nii kindel, et Joe kuuleb seda kuidas mul pisarad jooksevad.
Anna-Liisa:“ Olen. Homme mul oli kavas natukene koristada ja oma...“
Ma ei suutnud seda öelda hakkasin veel rohkem nuttma.
Joe:“Kuule mis juhtus. Miks sa nutma hakkasid.“
Anna-Liisa:“Saad sa tulla nii tunni aja pärast. Kesk väljakule siis ma räägin sulle täpsemalt mis mul viga on. Ma lihtsalt ei suuda enam rääkida. Kohtume tunni aja pärast keskväljakul suure purskkaevu juures.“
Ma katkestasin kõne. Ma teadsin, et ta tuleb. Mul oli selline tunne lihtsalt peal. Mul on täpselt tund aega aega, et ennast korda taha ja siis minna Joega kokku saama.
Poisid olid ka just tagasi hotelli jõudnud ja Joe ootas kõned. Mis kohe ka tuleb. Joe eemaldus Nickist ja Kevinist.
Nii Nick ja Kevin said aru, et Joe on leidnud lõpuks endale tüdruk kes talle tõesti meeldib. Nad teadsid, et Joele käib juba närvidele see et teada iga ühega kokku pannakse. Iga kord kui nad Joe on kellegi naist soost esinadjaga kahekesi tuleb järgmisel päeval uudistes kas Joe Jonas on endale leidnud uue naise. See ajab teda juba piisavalt närvidele. Kui aus olla siis teisi ka juba. Nick ja Kevin jälgisid pingsalt Joed ja ootas kuna ta tagasi tuleb kuna neil jäi ülehomse kontserdi playlist tegemine pooleli.
Natukese aja pärast oli Joe tagasi ja kõik nägid, et midagi on korrast ära.
Nick:“ Joe, kes helistas ja miks sul selline nägu peas on?“
Joe:“ Vaadake, täna õhtul kui me autogramme enne kontserdi algust andsin siis ma kibasin ühele fännile vihikusse kuhu ma autogrammi andsin enda numbri. Nii ja siis pärast kui ma kutsusin ühe fänni lavale siis see oli see sama tüdruk. Pärast kui ma teda välja saatsin siis ma palusin, et ta helistaks mulle. Nii ta helistaski ja me rääkisime kui järsku ütles, et ta peab minema ja siis hakkas nutma miski pärast. Kui ma küsisin mis viga siis ütles, et kohtume tunni aja pärast keskväljakul suure purskkaevu juures. Ma lähen sinna kuna mu sisetunne ütleb, et ta tahab midagi endale teha.“
Kõik kes tema juures olid kõik kuulasid teda. Nick:“ Loomulikult mine. Pole vaja, et üks süütu inimene endale midagi teeks. Aga võta arvesse et mina tulen ka kaasa. Ma tahan ka teada mis tal viga on. Äkki saame me teda aidata või midagi sellist.“
Joe ja Nick hakkasid minema ja olid juba ukse suutnud lahti teha kui Kevin kes oli kõike seda kuulates mõttesse vajunud karjus:“OODAKE MA TULEN KA!!!!!“ Nii nad siis läksid koos välja ja võtsid takso. Big Rob tuli nendega igaks juhuks kaasa.
Anna-Liisa kes ei suutnud enam seda välja kannatada, et kõik tema lähedased inimesed tema jurest minema lähevad. Ta kõndis keskväljaku juurde ja mõttes ainult üks. Ta tahab alustada uue eluga ja ta tahab rääkida inimesega keda ta saab usaldada.
Anna-Liisa oli jõudnud keskväljakule ja liikus juba purskkevu juurde. Ta jäi seisma ja hakkas vaatama igasse suunda. Lootes, et Joe ikka tuleb siia. Ta vaatas kella ja siis uuesti tänavatele. Aga mitte kuskilt ei olnud midagi näha.
Lõpuks otsustas, et läheb sead minema.
Poisid jõudsid just samuti kesk väljakule aga nad nägid juba kaugelt, et tüdrukut seal ei olnud. Nad olid jäänud täpselt kaks minutid hiljaks ja tüdruk oli juba kadunud. Nad otsustasid, et hakkavad teda tänavalt otsima. Soe liikus järjest sõidu tee poole. Kui järsku nägi, et üks tüdruk kes sarnaneb nii kontserdil olnud tüdrukule liigub sõidu tee suunas ja teiselt poolt liigub järjest lähemale auto. Joe hakkas jooksma aj lootis südamest, et ta ikka jõuab õigel ajal tüdrukuni.
Joe:“ Ja ma kuulen. Kellega ma räägin?“
Olin tükk aega vait. Kuna ei julgenud mitte midagi öelda. Kuulsin kuidas Joe veel ütles:“ Hallo!!“ Joe hakkas just kõne kinni panema kui järsku ma ütlesin.
Anna-Liisa:“ Hei, see olen mina. See kellele sa numbri andsid ja kelle sa lavale kutsusid.“
Joe:“ Oh, ma juba mõtlesin et sa ei helistagi mulle. Kuidas siis läinud ka on kui lahkusid.“
Anna-Liisa:“ Kuni selle ajani kui ma koju jõudsin suurepäraselt. Mõtlesin terve tee, et miks just mina see õnnelik pidin olema kes sinu numbri sai. Miks see ei olnud üks kõik milline teine tüdruk.“
Joe:“ Esiteks miks sina selle said on see, et sa olid teistest fännidest kuidagi erilisem ja jäid silma. Teiseks sa tundusid kuidagi kurb aga samas ka õnnelik, et meid nägid ja kolmandaks tundus, et sa vajad inimest kelle peale saad loota ja kes on sulle toeks.“
Anna-Liisa:“ Oh, seda on küll tore kuulta. Aga kahjuks pean ma minema.“
Terve meie kõne aja olin ma sunnitud pisaraid tagasi hoidma aga ma ei suutnud seda enam.
Joe:“ Oh, kahju kuulda aga mida sa homme teed?
Ma küll kuulsin küsimust mida Joe küsis aga ma ei suutnud vastata olin lihtsalt liiga läbi omadega.
Joe:“ Oled sa seal veel seal?“
Ma olin selles nii kindel, et Joe kuuleb seda kuidas mul pisarad jooksevad.
Anna-Liisa:“ Olen. Homme mul oli kavas natukene koristada ja oma...“
Ma ei suutnud seda öelda hakkasin veel rohkem nuttma.
Joe:“Kuule mis juhtus. Miks sa nutma hakkasid.“
Anna-Liisa:“Saad sa tulla nii tunni aja pärast. Kesk väljakule siis ma räägin sulle täpsemalt mis mul viga on. Ma lihtsalt ei suuda enam rääkida. Kohtume tunni aja pärast keskväljakul suure purskkaevu juures.“
Ma katkestasin kõne. Ma teadsin, et ta tuleb. Mul oli selline tunne lihtsalt peal. Mul on täpselt tund aega aega, et ennast korda taha ja siis minna Joega kokku saama.
Poisid olid ka just tagasi hotelli jõudnud ja Joe ootas kõned. Mis kohe ka tuleb. Joe eemaldus Nickist ja Kevinist.
Nii Nick ja Kevin said aru, et Joe on leidnud lõpuks endale tüdruk kes talle tõesti meeldib. Nad teadsid, et Joele käib juba närvidele see et teada iga ühega kokku pannakse. Iga kord kui nad Joe on kellegi naist soost esinadjaga kahekesi tuleb järgmisel päeval uudistes kas Joe Jonas on endale leidnud uue naise. See ajab teda juba piisavalt närvidele. Kui aus olla siis teisi ka juba. Nick ja Kevin jälgisid pingsalt Joed ja ootas kuna ta tagasi tuleb kuna neil jäi ülehomse kontserdi playlist tegemine pooleli.
Natukese aja pärast oli Joe tagasi ja kõik nägid, et midagi on korrast ära.
Nick:“ Joe, kes helistas ja miks sul selline nägu peas on?“
Joe:“ Vaadake, täna õhtul kui me autogramme enne kontserdi algust andsin siis ma kibasin ühele fännile vihikusse kuhu ma autogrammi andsin enda numbri. Nii ja siis pärast kui ma kutsusin ühe fänni lavale siis see oli see sama tüdruk. Pärast kui ma teda välja saatsin siis ma palusin, et ta helistaks mulle. Nii ta helistaski ja me rääkisime kui järsku ütles, et ta peab minema ja siis hakkas nutma miski pärast. Kui ma küsisin mis viga siis ütles, et kohtume tunni aja pärast keskväljakul suure purskkaevu juures. Ma lähen sinna kuna mu sisetunne ütleb, et ta tahab midagi endale teha.“
Kõik kes tema juures olid kõik kuulasid teda. Nick:“ Loomulikult mine. Pole vaja, et üks süütu inimene endale midagi teeks. Aga võta arvesse et mina tulen ka kaasa. Ma tahan ka teada mis tal viga on. Äkki saame me teda aidata või midagi sellist.“
Joe ja Nick hakkasid minema ja olid juba ukse suutnud lahti teha kui Kevin kes oli kõike seda kuulates mõttesse vajunud karjus:“OODAKE MA TULEN KA!!!!!“ Nii nad siis läksid koos välja ja võtsid takso. Big Rob tuli nendega igaks juhuks kaasa.
Anna-Liisa kes ei suutnud enam seda välja kannatada, et kõik tema lähedased inimesed tema jurest minema lähevad. Ta kõndis keskväljaku juurde ja mõttes ainult üks. Ta tahab alustada uue eluga ja ta tahab rääkida inimesega keda ta saab usaldada.
Anna-Liisa oli jõudnud keskväljakule ja liikus juba purskkevu juurde. Ta jäi seisma ja hakkas vaatama igasse suunda. Lootes, et Joe ikka tuleb siia. Ta vaatas kella ja siis uuesti tänavatele. Aga mitte kuskilt ei olnud midagi näha.
Lõpuks otsustas, et läheb sead minema.
Poisid jõudsid just samuti kesk väljakule aga nad nägid juba kaugelt, et tüdrukut seal ei olnud. Nad olid jäänud täpselt kaks minutid hiljaks ja tüdruk oli juba kadunud. Nad otsustasid, et hakkavad teda tänavalt otsima. Soe liikus järjest sõidu tee poole. Kui järsku nägi, et üks tüdruk kes sarnaneb nii kontserdil olnud tüdrukule liigub sõidu tee suunas ja teiselt poolt liigub järjest lähemale auto. Joe hakkas jooksma aj lootis südamest, et ta ikka jõuab õigel ajal tüdrukuni.
4. osa siis
Me olime just jõudnud minu maja juurde. Ma jäin seisma ja ütlesin: „Siin ma siis elangi. Suured tänud, et te mind saatsite. Kunagi teine kord siis näeme.“ Hakkasin just väravast sisse minema kui Bill mind peatas. Bill:“ Rõõm on meie poolne. Ja me siin ennem poistega arutasime ja me tahaksime, et sa tuleksid homsele kontserdile mis toimub Berlini kõige uuemas klubis mis just eelmine nädal avati.“ Bill ulatas mulle kaks kontserdi piletit. Enne kui ma minema hakkasin lubasin, et olen seal kohal. Poisid veel kallistasid mind ja hakkasid ka vaikselt liikuma. Ma saatsin neid oma silmadega kuni nad olid silma piirilt kadunud. Jooksin kohe tuppa, et helistada Gerrule ja uurida kas ta oleks nõus minuga koos tulema Tokio Hoteli kontserdile homme. Kohe kui oma tuppa jõudsin heitsin voodile pikali ja hakkasin telefonist sõbrantsi numbrid taga ajama. Lõpuks kui käes vajutasin helistamise nupule. Telefon kutsus paar korda ja siis oli kuulda kuidas keegi sellele vastab.
Gerru:“ Sau, Muss!!! Mis hullad? Ja miks nii hilja helistad.“
Kadi:“ Sau, Muss!! Kuule mul on sulle üks elu tähtis jutt. Kui ma seda räägin siis sa ei usus seda.!!“
Gerru:“ Nu lase käia ma tahan juba kuulda seda.“
Kadi:“ Noh, vaata kui ma sulle helistasin ja kustsusin sind välja jalutama....“
Gerru:“ Nii!!!“
Kadi:“...aga sa ei saanud tulla. Nii ma siis läksin üksinda. Ma olin just jõudnud meie lemmikule tänavale kui keegi mind pikali jooksis. Ta ei suutnud vabandada kuna kolm poiss olid ka just meieni jõudnud. Üks poistes sõimas teda aga siis nad panid kohe edasi punuma. Ma veel nägin kuidas nad ühet kauplusesse sisse läkisid. Natukese aja pärast saabusid minu juurde hullult palju plikasi kes küsisid, et kas ma olen näinud nelja poissi jooksmas. Ma näitasin neile kuhu suunas nad liikusid ja kohe lidusid minema. Ma siis läksin sinna poodi ja jälle see sama poiss kes mind ennem pikali jooksis lõi mind uksega kui ta selle avas. Ja siis ma sain aru, et tegemist on Tokio Hoteli....
Gerru:“ Omg...oota mida????“
Kadi:“ oota las ma rägin lõpuni.“
Gerru:“ Olgu!!!“
Kadi:“ Oot kuhu ma jäingi...aaa.. jah...tegemist oli Tokio Hoteli poistega. Nad tänasid mind, et ma neid aitasin ja kui ma hakkasin ära minema siis nad otsustasid, et nad saadavad mind koduni ära. Ja kui me minu maja juurde jõudsime siis Bill ulatas mulle KAKS KONTSERDI PILETID NENEDE HOMMSELE KONTSERDILE. Ja ma tahtsin küsida, et kas sa tahaksid minuga tulla. Ma üksi ei taha minna. „
Gerru:“ OMG...OMG...OMG....MUIDUGI MA TULEN SINUGA KAASA. ISSAND....MA EI SUUDA SEDA USKUDA. KUIDAS KÜLL SINUL VEAB....nu ma ei saa sellest aru. Ma ikka oleks pidanud sinuga kaasa tulema. APPPI MA EI SUUDA SEDA USKUDA. MEIE SUUR UNISTAUS SAAB LÕPUKS TÕEKS. „
Kadi:“ Gerru rahu nüüd. Aga tuled siis homme hommikul minu juurde ja siis käime hommikul shopamas ja siis hakkame peale seda sättima ja siis ....oh ma ei suuda. Küll homme arutame.“
Gerru:“ Olgu siis teeme nii. Ma olen seal kell 7 hommikul kui sobib. Aga ma nüüd magama. Homme näeme. Ole tubli. Musid sulle ka kallid ka. Muss oled!!!“
Kadi:“ Selge homme näeme. Musid kallid ja sina samuti.
Ja nii lõpes nende juttu ajamine. Kadi oli uskumatuld õnnelik. Ka temaki otsustas magama minna et hommikuks värske olla.
Nii pea kui poisid olidd Kadi maja juurest piisavalt kaugel hakkas Gustav rääkima:“
Gustav:“ Ohoo mida ma nägema pean. Meie Billikene on armumas.“ Kõik hakkasid selle peale naerma. Bill:“ Gusti mida sa ajad. Ma pole armunud.“ Tom:“ Oled küll väike venna. Seda oli su käitumisest näha. Kuidas sa talle need piletid andsid ja kuidas sa teda vaatasid. Me teame, et sulle meeldib tunnista seda.“ Bill vaatas poistele küsivalt otsa ja siis ütles:“ Nujah ta on ilus, armas ja kobe. Ja mis siis kui ta mulle meeldib aga seda ei saa ju veel kohe armumiseks öelda.“ Gustav:“ Ei saa jah. Aga see on armastuse esimene tunnusmärk. Nii et me oleme uhked sinu üle. Ja hoiame põiald, et ta ikka tuleb homme. Aga nüüd liigume kiiremini, siis jõuame homseks ilusti välja puhata..“ Ja nii nad siis jalutavad mööda Berliini tänavat stuudio poole kus on nende niinimetatud kodu.
Gerru:“ Sau, Muss!!! Mis hullad? Ja miks nii hilja helistad.“
Kadi:“ Sau, Muss!! Kuule mul on sulle üks elu tähtis jutt. Kui ma seda räägin siis sa ei usus seda.!!“
Gerru:“ Nu lase käia ma tahan juba kuulda seda.“
Kadi:“ Noh, vaata kui ma sulle helistasin ja kustsusin sind välja jalutama....“
Gerru:“ Nii!!!“
Kadi:“...aga sa ei saanud tulla. Nii ma siis läksin üksinda. Ma olin just jõudnud meie lemmikule tänavale kui keegi mind pikali jooksis. Ta ei suutnud vabandada kuna kolm poiss olid ka just meieni jõudnud. Üks poistes sõimas teda aga siis nad panid kohe edasi punuma. Ma veel nägin kuidas nad ühet kauplusesse sisse läkisid. Natukese aja pärast saabusid minu juurde hullult palju plikasi kes küsisid, et kas ma olen näinud nelja poissi jooksmas. Ma näitasin neile kuhu suunas nad liikusid ja kohe lidusid minema. Ma siis läksin sinna poodi ja jälle see sama poiss kes mind ennem pikali jooksis lõi mind uksega kui ta selle avas. Ja siis ma sain aru, et tegemist on Tokio Hoteli....
Gerru:“ Omg...oota mida????“
Kadi:“ oota las ma rägin lõpuni.“
Gerru:“ Olgu!!!“
Kadi:“ Oot kuhu ma jäingi...aaa.. jah...tegemist oli Tokio Hoteli poistega. Nad tänasid mind, et ma neid aitasin ja kui ma hakkasin ära minema siis nad otsustasid, et nad saadavad mind koduni ära. Ja kui me minu maja juurde jõudsime siis Bill ulatas mulle KAKS KONTSERDI PILETID NENEDE HOMMSELE KONTSERDILE. Ja ma tahtsin küsida, et kas sa tahaksid minuga tulla. Ma üksi ei taha minna. „
Gerru:“ OMG...OMG...OMG....MUIDUGI MA TULEN SINUGA KAASA. ISSAND....MA EI SUUDA SEDA USKUDA. KUIDAS KÜLL SINUL VEAB....nu ma ei saa sellest aru. Ma ikka oleks pidanud sinuga kaasa tulema. APPPI MA EI SUUDA SEDA USKUDA. MEIE SUUR UNISTAUS SAAB LÕPUKS TÕEKS. „
Kadi:“ Gerru rahu nüüd. Aga tuled siis homme hommikul minu juurde ja siis käime hommikul shopamas ja siis hakkame peale seda sättima ja siis ....oh ma ei suuda. Küll homme arutame.“
Gerru:“ Olgu siis teeme nii. Ma olen seal kell 7 hommikul kui sobib. Aga ma nüüd magama. Homme näeme. Ole tubli. Musid sulle ka kallid ka. Muss oled!!!“
Kadi:“ Selge homme näeme. Musid kallid ja sina samuti.
Ja nii lõpes nende juttu ajamine. Kadi oli uskumatuld õnnelik. Ka temaki otsustas magama minna et hommikuks värske olla.
Nii pea kui poisid olidd Kadi maja juurest piisavalt kaugel hakkas Gustav rääkima:“
Gustav:“ Ohoo mida ma nägema pean. Meie Billikene on armumas.“ Kõik hakkasid selle peale naerma. Bill:“ Gusti mida sa ajad. Ma pole armunud.“ Tom:“ Oled küll väike venna. Seda oli su käitumisest näha. Kuidas sa talle need piletid andsid ja kuidas sa teda vaatasid. Me teame, et sulle meeldib tunnista seda.“ Bill vaatas poistele küsivalt otsa ja siis ütles:“ Nujah ta on ilus, armas ja kobe. Ja mis siis kui ta mulle meeldib aga seda ei saa ju veel kohe armumiseks öelda.“ Gustav:“ Ei saa jah. Aga see on armastuse esimene tunnusmärk. Nii et me oleme uhked sinu üle. Ja hoiame põiald, et ta ikka tuleb homme. Aga nüüd liigume kiiremini, siis jõuame homseks ilusti välja puhata..“ Ja nii nad siis jalutavad mööda Berliini tänavat stuudio poole kus on nende niinimetatud kodu.
Monday, April 27, 2009
3.osa
Kui hakkasin vihikud vaatama olin avastanud, et Joe oli sinna juurde kirjutanud veel ühe numbri. Arvatavasti oli see telefoni number, aga ma ka veel täpselt ei tea. Ma otsustasin peale kontsertit järgi uurida mis number see on.
Keerasin korraks lavale selja, et uurida kui palju rahvast saalis on. Ma olin hämmingus,kui palju rahvast saalis oli. Keerasin näo tagasi ja vaatasin, et ma olen täpselt ühe mikrofoni ette saanud. Ma miskipärast kahtlustan, et see on Joe koht. Kuna mõlemal teisel pool on samuti mikrofonid olemas.
Ühel hetkel avastasin, et rahvas hakkas karjuma. Ma vaatasin jälle lavale ja nägin, et bändi liikmed hakkasid lavale ilmuma. See oli märk, et varsti tulevad lavale Joe, Nick ja Kevin. Bändi liikmed hakkasid mängima S.O.S-si algust ja siis nad seal jooksid kõik kolmekesi järjest lavale. Nagu ma arvasingi. Siis Joe jooksis minu ees oleva migrofoni juurde. Ma olin nii ekstaasis, et ma saan järjekordselt nende kontserdil olla. Terve saal laulis kõiki lugusid kaasa. Ülejäänud kontsert oli super hea. Aeg oli seal maal,kus pidi kontserd läbi saama. Kuid järsku jäi muusika vait ja Joe hakkas rääkima. Joe:“ Enne kontserdi me vendadega otsustasime, et teeme ühe inimese veel õnnelikumaks, kui ta praegust on. Nii, me siis kutsume ühe inimese lavale, kes laulaks meiega tänase õhtu viimase loo koos.“ Nii pea kui Joe oli saanud seda öelda hakkasid saalis kõik tüdrukud karjuma, et mina mina mina.... mina olin ainukene,kes oli niigi õnnelik ja ei olnud karjuma hakkanud. Aga juhtus see mida ma poleks oskand oodata. Joe:“ ma valiksin selle tüdruku siin minu ees.“ Ma jäin Joed vaatama ja näitasin enda peale ja küsisin:“ Mina“ Ise olles üllatunud, et ta just minu valis. Minu juurde jõudsid ka turvamehed ning tõstsid mind üle piirete ja juhatasid mind lavale. Kui ma laval juba olin siis ma liikusin vaikselt Joe poole. Kui ma juba Joe juures olin võttis ta mult ümber kinni ja kohe hakkas ka muusika mängima. Nii me siis liikusime laval ringi mina ja Joe. Joe hoidis terve see aeg oma ühte kätt minu ümber ja vahepeal lükkas ka mikrofoni minu suu alla, et ma saaks ka laulda. Kui laul läbi sai tegi Joe mulle kalli ja sosistas kõrva:“ Kui kontsert lõplikult läbi saab siis helista sellele numbrile mis ma sulle sinna vihikusse kirjutasin.“ Nii pea kui Joe mind lahti lasi juhatas ta mind lava taha. Ise veel joostes tagasi lava peale, et teha veel viimane kummardus fännidele. Lava taga olles ei suutnud ikka veel uskuda, et see asi minuga juhtus. Hakkasin just vaikselt lahkuma kui kuulsin kuidas Nick veel hüüdis:“ Hei oota.“ Nii ma siis jäingi seisma ja ootasin millal ta minuni jõuab. Just kui olin ümber keeranud avastasin, et kõik kolm venda seisavad otse minu ees. Nad kallistasid mind. Kevin:“ Sa olid seal lava peal suurepärane. Kas sa oled ennem ka kuskil esinenud või oli see sinu esimene kord.“ Ma vaatasin talle otse silma ja laususin:“ See oli minu esimene kord nii paljude inimeste ees esineda“ Ma muutusin järhest närvilisemaks. Kuna ma ei osanud mitte midagi ütelda. Nii ma siis tõingi vabanduse, et ma pean minema. Nad veel kallistasid ja soovisid kõike head. Hakkasin vaikselt liikuma kui Joe jooksis minu juurde. Joe:“ Ma saadan sind välja ja tahtsin sulle need anda.“ Noogutasin ja võtsin tema käest autogrammiga postri ja plaadi ja hakkasime siis vaikides liikuma. Kui olime jõudnud ukse juurde mis viis kontserdi majast välja tegi Joe mulle veel viimase kalli ja ütles. „ Palun, helista sellele numbrile. Ma tahaks sinuga lähemalt tuttavaks saada. Sa pole ültse kohe kuidagi nende teiste fännide moodi kes on ainult raha peal väljas. Sa paistad kuidagi erilisem.“ Joe tegi veel viimast kord kalli ja hakkas juba liikuma kaui ma hüütsin teda:“ JOE, OOTA KORRAKS!!!! Mis kell ma sulle siis helistada tohin.“ Joe keeras selja ja vaatas mind ja lausus:“ Helista nii tunni pärast. Siis peaksin ma vaba olema ja keegi ei sega mind.“ Ma naeratasin ja lasin tal rahus minna.
Terve tee mil ma kodu poole liikusin oli mul peas vaid see hetk, kui Joe mind lavale kutsus ja ka kogu see viimane osa kontserdist. Ma pidasin aru, miks just mina. Miks mitte keegi teine. Terves maailmas on 100 tuhandeid naistsoost fänne kes tahaksid Joe Jonasega käia. Või isegi sõber olla. Miks just mina. Mis minust nii erilist on.
Keerasin korraks lavale selja, et uurida kui palju rahvast saalis on. Ma olin hämmingus,kui palju rahvast saalis oli. Keerasin näo tagasi ja vaatasin, et ma olen täpselt ühe mikrofoni ette saanud. Ma miskipärast kahtlustan, et see on Joe koht. Kuna mõlemal teisel pool on samuti mikrofonid olemas.
Ühel hetkel avastasin, et rahvas hakkas karjuma. Ma vaatasin jälle lavale ja nägin, et bändi liikmed hakkasid lavale ilmuma. See oli märk, et varsti tulevad lavale Joe, Nick ja Kevin. Bändi liikmed hakkasid mängima S.O.S-si algust ja siis nad seal jooksid kõik kolmekesi järjest lavale. Nagu ma arvasingi. Siis Joe jooksis minu ees oleva migrofoni juurde. Ma olin nii ekstaasis, et ma saan järjekordselt nende kontserdil olla. Terve saal laulis kõiki lugusid kaasa. Ülejäänud kontsert oli super hea. Aeg oli seal maal,kus pidi kontserd läbi saama. Kuid järsku jäi muusika vait ja Joe hakkas rääkima. Joe:“ Enne kontserdi me vendadega otsustasime, et teeme ühe inimese veel õnnelikumaks, kui ta praegust on. Nii, me siis kutsume ühe inimese lavale, kes laulaks meiega tänase õhtu viimase loo koos.“ Nii pea kui Joe oli saanud seda öelda hakkasid saalis kõik tüdrukud karjuma, et mina mina mina.... mina olin ainukene,kes oli niigi õnnelik ja ei olnud karjuma hakkanud. Aga juhtus see mida ma poleks oskand oodata. Joe:“ ma valiksin selle tüdruku siin minu ees.“ Ma jäin Joed vaatama ja näitasin enda peale ja küsisin:“ Mina“ Ise olles üllatunud, et ta just minu valis. Minu juurde jõudsid ka turvamehed ning tõstsid mind üle piirete ja juhatasid mind lavale. Kui ma laval juba olin siis ma liikusin vaikselt Joe poole. Kui ma juba Joe juures olin võttis ta mult ümber kinni ja kohe hakkas ka muusika mängima. Nii me siis liikusime laval ringi mina ja Joe. Joe hoidis terve see aeg oma ühte kätt minu ümber ja vahepeal lükkas ka mikrofoni minu suu alla, et ma saaks ka laulda. Kui laul läbi sai tegi Joe mulle kalli ja sosistas kõrva:“ Kui kontsert lõplikult läbi saab siis helista sellele numbrile mis ma sulle sinna vihikusse kirjutasin.“ Nii pea kui Joe mind lahti lasi juhatas ta mind lava taha. Ise veel joostes tagasi lava peale, et teha veel viimane kummardus fännidele. Lava taga olles ei suutnud ikka veel uskuda, et see asi minuga juhtus. Hakkasin just vaikselt lahkuma kui kuulsin kuidas Nick veel hüüdis:“ Hei oota.“ Nii ma siis jäingi seisma ja ootasin millal ta minuni jõuab. Just kui olin ümber keeranud avastasin, et kõik kolm venda seisavad otse minu ees. Nad kallistasid mind. Kevin:“ Sa olid seal lava peal suurepärane. Kas sa oled ennem ka kuskil esinenud või oli see sinu esimene kord.“ Ma vaatasin talle otse silma ja laususin:“ See oli minu esimene kord nii paljude inimeste ees esineda“ Ma muutusin järhest närvilisemaks. Kuna ma ei osanud mitte midagi ütelda. Nii ma siis tõingi vabanduse, et ma pean minema. Nad veel kallistasid ja soovisid kõike head. Hakkasin vaikselt liikuma kui Joe jooksis minu juurde. Joe:“ Ma saadan sind välja ja tahtsin sulle need anda.“ Noogutasin ja võtsin tema käest autogrammiga postri ja plaadi ja hakkasime siis vaikides liikuma. Kui olime jõudnud ukse juurde mis viis kontserdi majast välja tegi Joe mulle veel viimase kalli ja ütles. „ Palun, helista sellele numbrile. Ma tahaks sinuga lähemalt tuttavaks saada. Sa pole ültse kohe kuidagi nende teiste fännide moodi kes on ainult raha peal väljas. Sa paistad kuidagi erilisem.“ Joe tegi veel viimast kord kalli ja hakkas juba liikuma kaui ma hüütsin teda:“ JOE, OOTA KORRAKS!!!! Mis kell ma sulle siis helistada tohin.“ Joe keeras selja ja vaatas mind ja lausus:“ Helista nii tunni pärast. Siis peaksin ma vaba olema ja keegi ei sega mind.“ Ma naeratasin ja lasin tal rahus minna.
Terve tee mil ma kodu poole liikusin oli mul peas vaid see hetk, kui Joe mind lavale kutsus ja ka kogu see viimane osa kontserdist. Ma pidasin aru, miks just mina. Miks mitte keegi teine. Terves maailmas on 100 tuhandeid naistsoost fänne kes tahaksid Joe Jonasega käia. Või isegi sõber olla. Miks just mina. Mis minust nii erilist on.
Monday, April 20, 2009
2. osa
(Jutt käib kahest tüdrukust kes elavad erinavatel maadel. Ühele meeldib Jonas Brothers ja teisele Tokio Hotel. Kui esimene osa oli Jb kohta siis praegune osa on Th kohta. Nii hakkab olema nii kaua kui tüdrukud üksteisega kohtuvad. )
17.aastane tüdruk. Täis elujõudu ja rõõmu. Mitte miski ei oleks pidanud tema elus viga olema, aga näed oli. Ta elas koos oma emaga. Isa pole ta kordagi näinud. Välja arvatud pildid mida ema on talle näidanud. Emaga läbisaamine polnud tal kuigi hea. Ühes asjas võis kindel olla, et ta armastas oma ema väga, mis siis et nad tülitsevad pidevalt. Kadi (tüdruku nimi) on minu nimi kui ma pole veel ennast teile tutvustanud. Minu üks suurimaid kirgi on joonistamine. Nagu mu ema mulle ütles, siis selle olen ma pärinud oma isalt, kes samuti joonistas. Ma olen tahtnud mitu korda sõita oma isa juurde USAse, aga ema ei ole lubanud mul minna. Ma ei tea kas mul on õdesi või vendi. Ma ei tea miks?? Peale joonistamise armastan ma üle kõige muusikad. Minu lemmik bändiks on Tokio Hotel. Mu sõbrad räägivad, nagu oleks ma mingi hull haige fänn neil. Ma olen ainult ühe korra nende kontserdil saanud käia. Kõiki mu magamistoa nelja seina katavad Tokio Hotelli postrid. Mulle meeldib mu tuba. Paljudele aga mitte. Täna on mu sünnipäev ja mul ei ole mitte midagi teha. Ma ütlesin emale, et ma ei taha mingit sünnipäeva pidu. Otsustasin, et olen oma sünnipäeval üksi. Ütlesin, emale, ka enne kui ma kodust väljusin, et lähen jalutan. Alguses oli plaanis, et kutsun oma parima sõbranna Gerru endaga välja jalutama. Aga tal ei olenud aega. Pidi minema kuhugile. Ta ei maininud täpselt kuhu.Nii ma siis jalutan üksi mööda Berliini tänavaid. Olen juba oma tund aega jalutanud ja mitte midagi huvitavad pole veel juhtunud. Mõlgutasin oma mõtteid, kui mingi mees nii 19-20 aastane mulle otsa jooksis. Ta tuli nii kiiresti, et ma kukkusin maha. Ma sain ikka päris kõvasti haiged. Ta aitas mind püsti ja palus vabandust öeldes, et ta ei näinud mind. Kohe kui ma olin püsti saanud jooksid veel kolm tema vanust poissi edasi. Üks neist poistest mõõdus meist ja karjus :“ Kurat Bill, jookse või sa tõesti tahad hullunud fännide ohvriks saada.“ Seda kuuldes jäi mu suu lahti. Minu juures seisev poiss vaatas kolme poissi, kes olid ka korraks seisama jäänud,et hinge tõmmata. Minu juures olev poiss võttis endalt tasust ühe lipiku ja kritseldas sinna peale midagi. Ulatas selle mulle ja hakkas jälle jooksma. Nad hüppasid kiiresti minust paar meetrit asuvasse toidu poodi sisse. Nii pea kui viimane poiss uksest sisse sai tuli nurga tagant suur kari kiljuvaid tütarlapsi välja. Nad jäid täpselt minu juures seisma. Üks neist küsis: „ Kas sa nägid siit nelja poissi mööda jooksmast.“ Ma ei olnud veel selles eelmisest sündmusest toibunud, kuigi sain väga hästi aru keda nad otsivad. Ma ei rääkinud midagi kuid näitasin näpuga kuhu poole nad olid jooksnud. Kõik hakkasid sinna poole järsku jooksma. Kui karjumine oli vaibunud liikusin ma sinna samasse toidu poodi kuhu ma olevat nelja poissi jooksmas näinud. Nii pea kui ma ukse juurde jõudsin. Avas üks poistest ukse ja ma sain järjekordselt haiged. See oli see sama poiss, kes mind ennem pikali oli jooksunud. Nüüd valguse käes sain ma tõeliselt kinnitust sellele, et poiss kes mind pikali jooksis oli Bill Kaulitz. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Polnud õrna aimugi mida teha kas hakata karjuma või hüpata talle kaela või üldse jääda rahulikus. See viimane oli hea mõte, aga raske on seda teoks teha kui sa seisad ja silmitsed oma lemmik bändi ja kõige kobedamat poissi. Siisik otsustasin, et jään rahulikuks. Bill:“ Ega sa viga ei saanud. Alguses jooksen sind pikali ja nüüd virutan uksega. See pole just kõige parem moodus tutvumiseks.“ Ma hakkasin naerma ja ütlesin:“ Kõik on korras. Ma tahtsin ainult vaadata, kas ma nägin ennem õigesti, et teie olite need keda ma arvasin olevat ja mul oli õigus.Tahtsin õelda, et õhk on puhas ja võite rahulikult välja tulla.“ Tom:“ Suured tänud, et sa meid hädast välja aitasid. Ja sellest sinu lausest võib järeldada, et sa tead kes me olme.“ Kadi:“ Loogiline, et ma tean. Ma olen samuti üks suur Tokio Hoteli fänn.“ Gustav:“ Oled??? Ja miks sa siis ei karju ja ei kisa, ega hüppa meile kaela ja ei tee kõike seda mida teised teevad.“ Ma vaatasin Gustavile otsa ja ütlesin siis:“ Mul käisid peast need asjad läbi, aga siiski ma otsustasin, et käitun rahulikult.Teile oleks vaja natukene rahu ka neist. Ma hakkan karjuma siis kui ma kodus olen.Siis ma mõtlen, kas ma ikka nägin õigesti ja, et kas see polnud mitte unenägu. Kui see on tõeline siis see on minu elu kõige õnnelikum sünnipäev ültse.“ Georg:“ Sul siis on täna sünnipäev. Ja mida sa siin üksi teed. Miks sa ei ole koos ma poisiga ja sõpradega?“ Kadi:“ Mul ei ole poissi hetkel. Ja ma soovisin mitte oma sünnipäeva tähistada. Tahtsin lihtsalt rahus olla, aga ma arvan, et ma nüüd jätan teiega hüvasti ja liigun kodu poole ning mõtlen kõige selle üle mis nüüd äsja juhtus.“ Nii ma siis hakkasingi minema. Olles saanud natukene maad minna kuulsin kuidas keegi minu kõrval seisma jäi. Nägin et need olid Tokio Hotelli poisid. Bill:“ Me pidasime poistega plaani ja otsustsime, et saadame sind koju ära.“ Vaatasin Billile otsa ja naeratasin talle. Nii me siis viiekesi jalutasime minu maja juurde. Poisid rääkisid kuidas neil tuur läks.
17.aastane tüdruk. Täis elujõudu ja rõõmu. Mitte miski ei oleks pidanud tema elus viga olema, aga näed oli. Ta elas koos oma emaga. Isa pole ta kordagi näinud. Välja arvatud pildid mida ema on talle näidanud. Emaga läbisaamine polnud tal kuigi hea. Ühes asjas võis kindel olla, et ta armastas oma ema väga, mis siis et nad tülitsevad pidevalt. Kadi (tüdruku nimi) on minu nimi kui ma pole veel ennast teile tutvustanud. Minu üks suurimaid kirgi on joonistamine. Nagu mu ema mulle ütles, siis selle olen ma pärinud oma isalt, kes samuti joonistas. Ma olen tahtnud mitu korda sõita oma isa juurde USAse, aga ema ei ole lubanud mul minna. Ma ei tea kas mul on õdesi või vendi. Ma ei tea miks?? Peale joonistamise armastan ma üle kõige muusikad. Minu lemmik bändiks on Tokio Hotel. Mu sõbrad räägivad, nagu oleks ma mingi hull haige fänn neil. Ma olen ainult ühe korra nende kontserdil saanud käia. Kõiki mu magamistoa nelja seina katavad Tokio Hotelli postrid. Mulle meeldib mu tuba. Paljudele aga mitte. Täna on mu sünnipäev ja mul ei ole mitte midagi teha. Ma ütlesin emale, et ma ei taha mingit sünnipäeva pidu. Otsustasin, et olen oma sünnipäeval üksi. Ütlesin, emale, ka enne kui ma kodust väljusin, et lähen jalutan. Alguses oli plaanis, et kutsun oma parima sõbranna Gerru endaga välja jalutama. Aga tal ei olenud aega. Pidi minema kuhugile. Ta ei maininud täpselt kuhu.Nii ma siis jalutan üksi mööda Berliini tänavaid. Olen juba oma tund aega jalutanud ja mitte midagi huvitavad pole veel juhtunud. Mõlgutasin oma mõtteid, kui mingi mees nii 19-20 aastane mulle otsa jooksis. Ta tuli nii kiiresti, et ma kukkusin maha. Ma sain ikka päris kõvasti haiged. Ta aitas mind püsti ja palus vabandust öeldes, et ta ei näinud mind. Kohe kui ma olin püsti saanud jooksid veel kolm tema vanust poissi edasi. Üks neist poistest mõõdus meist ja karjus :“ Kurat Bill, jookse või sa tõesti tahad hullunud fännide ohvriks saada.“ Seda kuuldes jäi mu suu lahti. Minu juures seisev poiss vaatas kolme poissi, kes olid ka korraks seisama jäänud,et hinge tõmmata. Minu juures olev poiss võttis endalt tasust ühe lipiku ja kritseldas sinna peale midagi. Ulatas selle mulle ja hakkas jälle jooksma. Nad hüppasid kiiresti minust paar meetrit asuvasse toidu poodi sisse. Nii pea kui viimane poiss uksest sisse sai tuli nurga tagant suur kari kiljuvaid tütarlapsi välja. Nad jäid täpselt minu juures seisma. Üks neist küsis: „ Kas sa nägid siit nelja poissi mööda jooksmast.“ Ma ei olnud veel selles eelmisest sündmusest toibunud, kuigi sain väga hästi aru keda nad otsivad. Ma ei rääkinud midagi kuid näitasin näpuga kuhu poole nad olid jooksnud. Kõik hakkasid sinna poole järsku jooksma. Kui karjumine oli vaibunud liikusin ma sinna samasse toidu poodi kuhu ma olevat nelja poissi jooksmas näinud. Nii pea kui ma ukse juurde jõudsin. Avas üks poistest ukse ja ma sain järjekordselt haiged. See oli see sama poiss, kes mind ennem pikali oli jooksunud. Nüüd valguse käes sain ma tõeliselt kinnitust sellele, et poiss kes mind pikali jooksis oli Bill Kaulitz. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Polnud õrna aimugi mida teha kas hakata karjuma või hüpata talle kaela või üldse jääda rahulikus. See viimane oli hea mõte, aga raske on seda teoks teha kui sa seisad ja silmitsed oma lemmik bändi ja kõige kobedamat poissi. Siisik otsustasin, et jään rahulikuks. Bill:“ Ega sa viga ei saanud. Alguses jooksen sind pikali ja nüüd virutan uksega. See pole just kõige parem moodus tutvumiseks.“ Ma hakkasin naerma ja ütlesin:“ Kõik on korras. Ma tahtsin ainult vaadata, kas ma nägin ennem õigesti, et teie olite need keda ma arvasin olevat ja mul oli õigus.Tahtsin õelda, et õhk on puhas ja võite rahulikult välja tulla.“ Tom:“ Suured tänud, et sa meid hädast välja aitasid. Ja sellest sinu lausest võib järeldada, et sa tead kes me olme.“ Kadi:“ Loogiline, et ma tean. Ma olen samuti üks suur Tokio Hoteli fänn.“ Gustav:“ Oled??? Ja miks sa siis ei karju ja ei kisa, ega hüppa meile kaela ja ei tee kõike seda mida teised teevad.“ Ma vaatasin Gustavile otsa ja ütlesin siis:“ Mul käisid peast need asjad läbi, aga siiski ma otsustasin, et käitun rahulikult.Teile oleks vaja natukene rahu ka neist. Ma hakkan karjuma siis kui ma kodus olen.Siis ma mõtlen, kas ma ikka nägin õigesti ja, et kas see polnud mitte unenägu. Kui see on tõeline siis see on minu elu kõige õnnelikum sünnipäev ültse.“ Georg:“ Sul siis on täna sünnipäev. Ja mida sa siin üksi teed. Miks sa ei ole koos ma poisiga ja sõpradega?“ Kadi:“ Mul ei ole poissi hetkel. Ja ma soovisin mitte oma sünnipäeva tähistada. Tahtsin lihtsalt rahus olla, aga ma arvan, et ma nüüd jätan teiega hüvasti ja liigun kodu poole ning mõtlen kõige selle üle mis nüüd äsja juhtus.“ Nii ma siis hakkasingi minema. Olles saanud natukene maad minna kuulsin kuidas keegi minu kõrval seisma jäi. Nägin et need olid Tokio Hotelli poisid. Bill:“ Me pidasime poistega plaani ja otsustsime, et saadame sind koju ära.“ Vaatasin Billile otsa ja naeratasin talle. Nii me siis viiekesi jalutasime minu maja juurde. Poisid rääkisid kuidas neil tuur läks.
Saturday, April 11, 2009
esimene osa
Tüdruk, kes just äsja oli oma isast ilma jäänud, ja ema tal üldse ei ole. Noo tegelikult on, aga ei suhtle temaga või õigem oleks õelda, et ma sain just nädal aega tagasi teada, et tal ema on. Kogu oma elu on ta teadnud, et tema ema on surnud. Aga siis,kui tema isaga õnnetus juhtus ja väga halvas seisuntis haiglasse viidi, oli tema isal veel viimased sõnad:“ Su ema elab Saksamaal.“ Rohkem ta ei suutnud öelda, kuna siis langes ta koomasse. Nii, et ma siis sain teada, et mu ema elab. Ja kuskil Saksamaal. Tore teada ausalt kah. Aga las ma siis räägin endast. Nimi on mul siis Anna-Liisa , len 17. aastane ja elan Ameerikas. Lemmik bändiks on mul Jonas Brothers. Olen nende kontsertitel käinud nii 6 korda vähemalt aga mitte kunagi pole mul õnnestunud nende käest autogrammi saada, ega ka koos nendega pilti teha. Lisaks siis veel minust. Mul on pruunid pikad juuksed,tukk on ka ees Mul on mere sinised silmad , mis mulle nagu täiega meeldivad. Lemmik spordialad on võrkpall , jalgpall , tantsimine ja üldse sellised aktiivsed tegevused. Võõraste juures olen häbelik. Armastan muusikat laulmist tantsimist , see on ELU ! Nii palju siis minust.
Täna,8.aprillil toimub järjekordne Jonaste kontsert. Mu isa küll alles suri,aga ma pean sinna minema. See on viimane asi mis isa mulle kinkida sai. Minu 17ndaks sünnipäevaks. Ma olen talle selle eest väga tänulik. Pileteid oli kaks aga kuna mu parim sõbranna kolis ka hiljuti ära siit, siis pidin ma selle pileti maha müüma.
Ma vaatasin kella ja avastasin, et mul on ainult neli tundi aega, kontserdi alguseni. Mul oli plaanis minna kaks tundi varem kohale kuna ma ei ole veel alla andnud. Ma usun, et mul on võimalik nendega kohtuda ja autogramme saada.Nii hakkasingi sättima. Riided mida ma kontserdile selga panen olid mul juba välja vaatatud. Austades oma isa otsustasin, et riietun täna musta. Ma tean küll, et sellega kaasneb risk, et ma võin kokku kukkuda aga ma olen sellega arvestanud. Ma pidin veel ainult ennast meikima ja soengu tegema ja siis riietuma ja olingi valmis minema.
Kui olin endaga ühele poole saanud läkisn alla. All istusid ikka veel mu isa õde ja tema poeg,kes oli kahjuks kuue aastane veel. Ütlesin, et ma hakkan siis liikuma ja olen tagasi nii umbes kahe kolme ajal. Tädi lubas veel , et jätab siis ukse lahti, et ma saaks vaikseld sisse tulla.
Minu kodust kontserdi paigani võtab kõndimine täpselt pool tundi aega. Tee peal sain veel osade inimestega kokku keda ma teadsin läbi foorumi. Seal oli ka tüdruk, kes minu käest pileti ostis. Nii me siis liikusime koos kontserdi paiga poole. Kui olime kohale jõudnud oli meie üllatuseks see, et mitte kedagi veel kohal ei olnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et kõik fännid on valesti läinud. Võtsime siis foorumi rahvaga kohad sisse ja hakkasime vaikselt midagi Jonasi lugutest ümisema.Ma mõtlesin endamisi, et kui ma nüüd väljas Jonaste käest autogrammi ei saa, siis saan ma seda seest,kuna mu kallis isa oli ostnud mulle VIP pääsmed. Millega ma pääsesin täitsa lava ette ja saan minna ka taha nendega isiklikuld kohtama. Ma olin selle suhtes väga ootusärevuses. Ma ei suutnud seda siiani uskuda, et ma neid näen, ja ma saan nendega rääkida. Varsti võis juba näha, kuidas fännid igast võimalikust kohast välja tulid. Maja esine oli fännitest pungil.Kell oli juba seal maal, kus Jonased pidid iga minut saabuma. Kõik hakkasid trügima, et saada ette poole. Meile oli piirded ette pantud, et me Jonaseid maa tasa ei trambiks. Minu õnneks sain ma kohe ette ritta neid ootama minna. Me ootasime ja ootasime. Kuni saabus must auto ja sealt väljus Big Rob. Kõik hakkasid karjuma ja kisama. Ma olin õnneks mõistuse juures ja otsustasin, et ei hakka karjuma. Jätan oma hääle nende lugude laulmiseks. Big Rob avas tagumise ukse ja sealt nad välja astusidki. Kõige ees Kevin siis Joe ja järgmisena Nick. Nad ei läinud kohe ukse juurde ega ei kiirusta sisse vaid hakkasid autogramme jagama. Paljud püüdsid neist pite teha. Nii üksikult kui koos. Ma jälgisin neid ja sirutan just siis käed välja kui Joe minu juurde jõudis. Ta võttis minu käest kinni ja hakkas autogrammi kirjutama. Ma mõtlesin, et kas ma küsin,et kas ma temaga siin nagu korraks pilti saan teha,aga ma viskasin selle mõtte kohe peast.Joe ei lahkunud veel minu eest,vaid andis ka teisetele ümber minu autogramme. Joe tõstis korraks oma pilgi paberilt ja vaatas fänne. Ma tuntsin,kuidas tema pilk minul pidama jäi. Ma vaatasin samuti teda ja nii meie pilgud kohtusid. Mul oli täpselt selline tunne, et ma kohe kohe suren. Joe võttis veel kord minu autogrammide vihiku ja kirjutas sinna sisse midagi. Kui ta oli sellega valmis saanud siis läksid nad lõplikult sisse ära. Pool tundi oli veel aega kui hakkati meid sisse laskma. Kuna ma olinüks esimesi kes siia jõudis siis sain ka suht ruttu sisse. Antsin oma joppe ära ja võtsin vihiku ja markeri kaasa . Saalis tuled veel põlesid . Sain kohe esimesse ritta koha. Võtsin oma vihiku ja vaatasin mida Joe sinna veel lisaks kirjutas.
Täna,8.aprillil toimub järjekordne Jonaste kontsert. Mu isa küll alles suri,aga ma pean sinna minema. See on viimane asi mis isa mulle kinkida sai. Minu 17ndaks sünnipäevaks. Ma olen talle selle eest väga tänulik. Pileteid oli kaks aga kuna mu parim sõbranna kolis ka hiljuti ära siit, siis pidin ma selle pileti maha müüma.
Ma vaatasin kella ja avastasin, et mul on ainult neli tundi aega, kontserdi alguseni. Mul oli plaanis minna kaks tundi varem kohale kuna ma ei ole veel alla andnud. Ma usun, et mul on võimalik nendega kohtuda ja autogramme saada.Nii hakkasingi sättima. Riided mida ma kontserdile selga panen olid mul juba välja vaatatud. Austades oma isa otsustasin, et riietun täna musta. Ma tean küll, et sellega kaasneb risk, et ma võin kokku kukkuda aga ma olen sellega arvestanud. Ma pidin veel ainult ennast meikima ja soengu tegema ja siis riietuma ja olingi valmis minema.
Kui olin endaga ühele poole saanud läkisn alla. All istusid ikka veel mu isa õde ja tema poeg,kes oli kahjuks kuue aastane veel. Ütlesin, et ma hakkan siis liikuma ja olen tagasi nii umbes kahe kolme ajal. Tädi lubas veel , et jätab siis ukse lahti, et ma saaks vaikseld sisse tulla.
Minu kodust kontserdi paigani võtab kõndimine täpselt pool tundi aega. Tee peal sain veel osade inimestega kokku keda ma teadsin läbi foorumi. Seal oli ka tüdruk, kes minu käest pileti ostis. Nii me siis liikusime koos kontserdi paiga poole. Kui olime kohale jõudnud oli meie üllatuseks see, et mitte kedagi veel kohal ei olnud. Ma hakkasin juba mõtlema, et kõik fännid on valesti läinud. Võtsime siis foorumi rahvaga kohad sisse ja hakkasime vaikselt midagi Jonasi lugutest ümisema.Ma mõtlesin endamisi, et kui ma nüüd väljas Jonaste käest autogrammi ei saa, siis saan ma seda seest,kuna mu kallis isa oli ostnud mulle VIP pääsmed. Millega ma pääsesin täitsa lava ette ja saan minna ka taha nendega isiklikuld kohtama. Ma olin selle suhtes väga ootusärevuses. Ma ei suutnud seda siiani uskuda, et ma neid näen, ja ma saan nendega rääkida. Varsti võis juba näha, kuidas fännid igast võimalikust kohast välja tulid. Maja esine oli fännitest pungil.Kell oli juba seal maal, kus Jonased pidid iga minut saabuma. Kõik hakkasid trügima, et saada ette poole. Meile oli piirded ette pantud, et me Jonaseid maa tasa ei trambiks. Minu õnneks sain ma kohe ette ritta neid ootama minna. Me ootasime ja ootasime. Kuni saabus must auto ja sealt väljus Big Rob. Kõik hakkasid karjuma ja kisama. Ma olin õnneks mõistuse juures ja otsustasin, et ei hakka karjuma. Jätan oma hääle nende lugude laulmiseks. Big Rob avas tagumise ukse ja sealt nad välja astusidki. Kõige ees Kevin siis Joe ja järgmisena Nick. Nad ei läinud kohe ukse juurde ega ei kiirusta sisse vaid hakkasid autogramme jagama. Paljud püüdsid neist pite teha. Nii üksikult kui koos. Ma jälgisin neid ja sirutan just siis käed välja kui Joe minu juurde jõudis. Ta võttis minu käest kinni ja hakkas autogrammi kirjutama. Ma mõtlesin, et kas ma küsin,et kas ma temaga siin nagu korraks pilti saan teha,aga ma viskasin selle mõtte kohe peast.Joe ei lahkunud veel minu eest,vaid andis ka teisetele ümber minu autogramme. Joe tõstis korraks oma pilgi paberilt ja vaatas fänne. Ma tuntsin,kuidas tema pilk minul pidama jäi. Ma vaatasin samuti teda ja nii meie pilgud kohtusid. Mul oli täpselt selline tunne, et ma kohe kohe suren. Joe võttis veel kord minu autogrammide vihiku ja kirjutas sinna sisse midagi. Kui ta oli sellega valmis saanud siis läksid nad lõplikult sisse ära. Pool tundi oli veel aega kui hakkati meid sisse laskma. Kuna ma olinüks esimesi kes siia jõudis siis sain ka suht ruttu sisse. Antsin oma joppe ära ja võtsin vihiku ja markeri kaasa . Saalis tuled veel põlesid . Sain kohe esimesse ritta koha. Võtsin oma vihiku ja vaatasin mida Joe sinna veel lisaks kirjutas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
